Karmeli: byebye Hawaii

Täna saatsime tüdrukud lennujaama shuttle'i peale :( Pisarad voolasid ja kallistused ja kõik..

Korter on nii tühi ja vaikne...

Homme lähme meie ka Matu ja Kätuga lennuki peale ja kojusõit alaku. Sellega saab minu suvi paradiisis ka läbi. Nii palju on kirjutamata ja rääkimata, nii paljut jään ma igatsema. Eriti just seda ülemist vaadet ja randa. Seal ma oleks ja sinna ma jääks :)

Tartusse jõuan kõigi eelduste koha pealt 30.augustil.

Pilti saab suuremaks ka teha, siis on eriti äge. Autor Jake Rahnel, minu maja II korruselt :)

Andra: Indias käidud

Nädalakese olen nüüd Eestis veetnud ja tunne on nagu alati peale reisi, tundub, et ei olegi ära olnudki. Aga ära sai oldud siiski täitsa pikalt ja juhtus mitmeid asju. Panin facebooki hunniku pilte ja kirjutasin natukene juttu ka juurde, sealt peaks üldmulje ilusti kätte saama.

Reis koosnes kahest osast, alguses 2 nädalat lõuna-indias lihtsalt vaikselt chill ja siis 10 päeva põhja-indias ja mägedes. Mägede reis oli hull, ei saanud teha mitte midagi sellist, mis plaanis oli. Tahtsime jõuda Leh'i ja veeta seal 6 päeva ning mägedes natukene jalutada. Kohale jõudsime Leh'i aga viimase päeva õhtu ehk siis lennuk väljus järgmise päeva hommikul vara. Enamuse ajast lihtsalt olime lõksus katkiste teede vahel ja üritasime kuidagi edasi liikuda, et jõuda lennuki peale. Vanemad olid meil eriti mures, sest meediasse jõudsid uudised, et just seal, kus meie olema peaks on toimunud suured mudalaviinid ja palju inimesi surma saanud. Meil ei olnud mitte mingit kontakteerumise võimalust ja pidime laskma vanematel ikka korralikult paanitseda. Jube halb tunne oli ikka. Õnneks nad said ühendust Villemiga, kes jäi lõuna-indiasse elama, ja tema uuris välja, et meid on evakueeritud sõjaväebaasi. Kõik see hilinemine sai alguse sellest, et meie rong Delhisse jäi hiljaks, siis hakkasid bussid hilinema ja pidi mitmeid kordi ööbima tee peal. Kui poleks mingit hilinemist olnud, siis oleks me arvatavasti olnudki just selles kohas, kus need suured mudalaviinid olid. Kõige hullem asi selle reisi juures oli 25 km jalgsimatk, et jõuda lennukile. Tee oli kohati täiesti hävinud, oli ainult kalju ja selle all kohe jõgi. Ületasime mitmeid jõgesid, kus oli jääkülm vesi, ning ka mägesid. Surmahirm oli tihti peal. Mäe peal ronides alla ei julgenud vaadata. Vahepeal olime täiesti kindlad, et jääme lennukist maha. Aga me saime hakkama! Põdesime mõlemad Taaviga ka korralikult kõrgusehaigust, mis oli tohutu peavalu, väsimuse, nõrkuse ja oksendamisega. Teepeal olles oli söögiga ikka täitsa jamasti kohe. Vahepeal sai söödud paljast riisi, lisasin suhkrut juurde, et natukenegi maitset oleks. Üks kord sa

in omletti, mis oli tohutult rasvane ja seal sees olid suured soolatükid. Sõin selle ära, kuna ees oli raske retk ja energiat oli vaja. Ega munaisu enam ei tule vist niipea nüüd.

Kokkuvõtteks ütleksin, et reis oli väga meeldejääv

ja avardas silmaringi, kuigi hetke jutu järgi siin on kuidagi väga palju negatiivset või rasket. Õnneks oli mul Taavi alati kõrval ja koos oli lihtsam ja lõbusam. Kuid üks asi on ka nüüd täiesti selge, Euroopa on ikka super koht elamiseks!

Karmeli: freeeefalllin'

Jah, täna oli see päev, kus ma istusin väiksesse lennukisse koos Matu, Annaka, Kinne, Sanne ja 5 instruktoriga, lendasin 12 000 ft (3-4 km?) kõrgusele ja siis hüppasin..

Meeletu, kaunis, sõnukirjeldamatu kogemus. Nii võimas tunne. Ma ei kartnud, ei närveerinud, vaid puhtalt nautisin. Viimane mõte lennukiluugi juures alla vaadates ja õhku ja pilveid nähes oli ainult "siit tuleb võimas feeling". Ja ma ei pettunud, see oli VEEL ägedam kui ma elu sees oleks ette kujutanud.

Kokku sadas täna 14 eestlast taevast alla. Kõik Sirli 23nda sünnipäeva puhul. Hommikul kl 10 korjas meil skydive'i shuttel Waikikist peale ja viis meid North Shore'ile. Umbes tunni aja sõit. Ootama koha peal pidime umbes 3h, sest päris palju oli inimesi ja ühe lennukitäie üles viimiseks ja alla langemisele läheb 20-25 minti. Kirjutasime alla paberitele, kus igal lehel oli sada korda kirjas tekst, et me umbes võime surma saada ja vigaseks kukkuda ja et see on ikka üliohtlik.

Vahepeal jõudsin ma magada, süüa, jalutada, tuttavate ja mittetuttavatega juttu puhuda. Lõpuks jõudis meie lennu aeg kätte (group lucky nr 13). Minu jump master oli pikkuselt mulle umbes õlani, nimi Jason. Sain omale traksid selga ja ainsad õpetussõnad, et kui välja hüppame siis kalluta taha poole. No selge. Teistele räägiti igast põnevaid asju. Kui lennuki poole kõndisime, siis küsisin talt, et tahaks ikka vabalangemise ajal spinne ja asju ka. Sobis.

Lennuk oli selline väike ja armas :)

Kaks pingirida ja neli ühel, neli teisel pingil. Mattis ja tema instruktor vedelesid maas. Luuk algas minu põlvede juurest ja oli õhku tõusmise ajal suletud, hiljem lahti. See tähendas, et kui lennuk pööras oli mul väga vinge vaade ookeanile. Jump masterid oli ülilahedad tüübid. Viskasid haigelt kildu. "Hey, is it your first jump?" -"yes" -"Cool, mine too". "Do you feel dizzy?" -"Umm..no..?!?" -"I sure do, this must be all the alcohol i had this morning".

Aga well, naljad naljaks. Saime oma 12 000ft kätte ja siis rullus Mattis luugist välja, hüppas Sanne pea ees alla. Annakas läks selg ees ja lendas tagurpidi cannonballidega alla poole. "Now we go". Tõusime püsti, luugini. Korras tilbendasin luugi juures, vaatasin selja taha "Now?". "Wait a sec..NOW". Ja läks. Kaks cannonballi, flip ja langus. Kõige võimsam tunne. Läbi pilve. Ja langevari lahti. Milline vaade, ookean, maa, Oahu, North Shore.

Kõige nõmedam asi kogu asja juures oli see, et see nii kiirest läbi sai. Maandumine oli väga easy ja pehme. Ma teeks seda päevad läbi, kui mul see võimalus oleks.

Võimalus oli tellida endale ka kaameramees pildistama ja filmima. DVD-150 taala, pildid 70. Loobusin. AGA. Mu instruktoril oli väike kaamera, millega ta ikkagi filmi tegi. Pakkus mulle seda 60 taalaga. Ostsin 40ga ära. Nii et nüüd on mul video Karmelist, kes karjub, naerab ja freefallib nii, et nahk näos lopendab.

Palju õnne Sirli, thank you Jason ja HELLYEAAH. Lähme hüppame veel.

*Mina ja Jason

*Peale hüpet

Ranno: Tagasi Tartus

Hei kõigile!

Sain oma reisimistega vähemasti mõneks ajaks ühelepoole ja kuidagi imelik on üle pika aja jälle kodus olla..aga mõunus. Üritan millalgi oma tegemistest vähe pikemalt ka kirjutada, aga praegu olen jube väsinud, eile lõppenud augustibluusiga seoses pole veel korralikult magamagi jõudnud. Ütlen niipalju ära, et siiamaani on suvi super-sexy ja väga lahe olnud.

Tahaks teada, kas ka Tartusse hetkel rahvast jagub? Suvelõpu tahaks Tartu kandis niisama pleerida, lebotada jõe ääres või kus iganes ja ehk vähe kergemat kirjandust sirvida. Kellel huvi liituda, andku teada. Teisipäevani oleks pleissi ka võimalik pakkuda.

Adios!

Karmeli: naudib vaadet ja head toitu

Oiii.. täna oli hea päev.

Ärkasime kell 4:15 hommikul, et 4:53 bussile jõuda. Buss viis meid Stairway to Heavenile. Kõige populaarsem keelatud rada Oahul. Teema on selles, et kunagi (1942 või umbes nii) ehitati see trepp mäe otsa sõjaväe satelliidi tarvis. Viimane signaal saadeti sealt enne üheksakümnendaid. 1987. suleti rada, kuna asi muutus reaalseks death trailiks. Enne renoveerimist oli rajalt väga suured osa treppe puudu ja põhimõtteliselt köitega toimus enda ülesvinnamine. 2003. aastaks renoveeriti rada ära, aga põhjus, miks see endiselt keelatud on, seisneb USA eripäras :) Mägi ise ja rada ja mingi osa selle esisest on government property, aga tee, mis rajani viib ja mingi osa enne treppe on erakätes. Ja keegi ei taha võtta vastutust selle eest, kui keegi sealt libastub või alla sajab (minu meelest on oht suht reaalne). Trepiastmeid on kokku 3922, korralik paartunnine ronimine. Ütlen ausalt, arvatavasti kõige hirmsam ja füüsiliselt karmim asi, mida ma teinud olen. Jalad olid alla jõudes korralikud saiad ja ainuke mõte oli, et saaks nüüd kuhugi istuda.

Põhjus, miks me nii vara sinna üldse läksime on see, et kella 8st tuleb valvur, kes matkajaid üles ei lase :) Kui alla tulime, siis valvur oli seal ja alguses tundus veits kuri, aga pärast rääkisime temaga nii umbes tund aega juttu, soovitas igast põnevaid kohti, mida külastada. Matkajaid pidavat seal üpriski tihti käima kimbutamas ka politsei. Arreteerib inimesi, kes matkalt alla jõuavad. Meil olevat vedanud, suht riski peale minemine. Olenevalt päevast käib tipus 1-50 matkajat. Päris põnev kogemus on, kui keegi seal rajal sulle vastu kõnnib (rada umbes nii lai, et üksi mahub kõndima).

Rajast piltide pealt väga ettekujutust ei saa. Kõige jubedamad kohad olid need, kus pidi kõndima treppidel, mis olid siis kaljudele kinnitatud, vaatad vasakule alla- kuristik, vaatad paremale alla- kuristik, vaatad üles-redel, vaatad alla- kuristik. Minul, kõrgusekartjal oli vägagi pinev. Kõik oli vaeva väärt, vaade ülevalt- pole sõnu, võrratu, nägi ida kallast, nägi lõuna kallast. Tuul tahtis alla tagasi puhuda.

Koju jõudsime, kukkusin voodisse, paartunnine powersleep, enne kui Kärt mu üles raputas ja teatas, et täna on Cheesecake Factory päev. VÕÕÕÕRRRAAATUUU. Tuli ära French garden salad (kastmes oli sibul, sõin ja jäin ellu), fettuccini with chicken and sundried tomatoes (küüslauk oli sees, sõin ja jäin ellu) ja tiramisu vahukoorehunnikuga. Soolast toitu sheerisime, sest sharing is caring ja portsud on ebareaalselt üüratud. Kõht on nii täis, et liigutada on raske, jalad on valusad, und pole.

Rääkides heast toidust, siis neljapäeval tegime Kärdi ja Karmeli gourmet õhtu. Käisime itaalia restos. Saime väljas istuda, head mussi nautida, pastat, salatit ja kooke süüa ning mitte kohalikku kohvi, mis maitseb nagu eilne kohv soojendatult ja veega segatult, juua. Õhustik oli megamõnus ja täpselt see, mida ma vajasin, et korraks Hawaiilt eemale saada ja mitte millegi peale mõelda :)

Okei ja nüüd pildid treppidest ja taevast (tagurpidi järjestuses, sest ma laadisin valetpidi üles ja ma ei viitsi uuesti seda teha)

Milline päev.

*tipp- tuul ja pilved

*vaade tipust
*viimased jõupingutused
*eelviimane platvorm, jälle tuul

*esimene platvorm- pool teed käidud

*vaade esimeselt platvormilt üles

*kiirtee alt algas rada :)

*see terav serv ongi põhimõtteliselt treppe täis

*masterplan ehk kuidas saada treppideni. Äkki läheks mööda teed? Ei, miks? Lähme ikka läbi metsa ja üle aia. Tavai

*1.5h öösel und ja matkama

Iskander: Tervitused Ohiost!

Ega ma siin midagi pikalt r22kida ei j6ua. Tahtsin vaid 6elda, et olen elus terve ja 6nnelik.
Kohe hakkab kaheksas t88n2dal. P6hiliselt tegutsen linnades. Olen n2inund vaeseid, vanu rikkaid, musti, valgeid, rednecke ja igasuguseid karvaseid ja sulelisi. K6ige huvitavam on olnud minu jaoks suhtlus getoneegrite ja kohalike sheriffidega.
Ait2h!
Muidu tore n2ha, et siin aktiivne tegevus k2ib:)

Jorma(&Ranno): Lugu Pärimusest.

Eellugu:
Meie lugu saab alguse tegelikult juba pühapäevast, 18.juulil, kui Jorma otsustas varakult üksi jääda Viljandisse oma kindlusesse ootama Viljandi Pärimusmuusika Festivali. Järgneval teisipäeval saabus kindlusesse ka Maarja, kes samuti tundis huvi pärimuse vastu. Koos veedeti rahulik kolmapäev, mille käigus natuke loeti ja põletati ning tutvuti Viljandiga. Järgmisena jõudis neljapäeva õhtul kindlusesse Madis ning samal ööl veel ka Seenetark ja Sander. Esimene suurem lugemine ja põletamine peetigi maha koheselt neljapäeva ööl vastu reedet kindluses. Sellest ööst räägib ka eelmine sissekanne ,,Jorma feat Seenetark jt: Jalamaššaaz’’, mis krjutati just öö lõppedes. Kogu pärimus lugu kestis aga kuni esmaspäeva vara hommikuni ning sellest räägibki nüüd järgnev jutt.
Reede:
Hommik algas mõnele kindluse elanikule suurema ehmatusega kui teisele, kuid üldjoontes oli kõik korras – esialgu. Nimelt Seenetark märkas pärast algset ehmatust, et tema sõber Willy on kadunud, teades ise vaid, et õhtul oli ta pannud Willy turvalisse paika ning seejärel uinunud. Hommikul aga ei paistnud Willyt kusagil olevat: ei toas, aias ega ka järve ääres. Aja möödudes ärkas Sander, kes esimese asjana silmi avanedes lahendas ka Willy kadumise müsteeriumi ehk nägi Willyt ennast. Peab tunnistama, et Seenetarga valik oli olnud õige – turvalisemat paika oleks raske olnud leida. Edasine hommiku poolik möödus rahulikult nii majas kui linnas õhtuni, mil saabus sportlane Ranno: kindluse aias pandi püsti grill ning võeti kätte ka esimesed raamatud. Varem, isegi enne Ranno saabumist, olid aga Seenetark ja Sander lahkunud pärimise tänavatele ning tegelenud oma silmaringi avardamisega lugemis materjalide abil. Pärast suurepärast grilli ja pikaldast lugemist alustasid ka kindluses alles jäänud seltskond - Jorma, Madis, Ranno ja Maarja, - teekonda pärimuse tänavatele.Pärimusele kohale jõudes märgati kohe tuttavaid nägusid ning kõik sujus väga meeleolukalt. Aja möödudes suunduti edasi mööda keerulisi ja kurvilisi teid järve äärde ja Bangalosse, kus viidi edasi lugemist juba uute raamatutega. Seltskonnaga liitus mõne aja pärast ka Seenetark, kes oli läbi päevase pärimise leidnud tee taas nende sekka. Siiski ei leidnud ta aga kohe ülesse Bangalot ja ’’Marco Polo’’ mängu asemel kasutasid Seenetark ja Jorma lihtsamat ’’Karu Chewbacca’’ mängu, mida saatis suurepärane edu – isegi Bangaloo ääres istuvad inimesed teadsid näpuga näidada, kust tuleb Chewbacca hääl. Päeva linnas pärinuna tahtis Seenetark aga kohselt ujuma minna: hoovõtt, jooks, hüpe pea ees, madal vesi, plärts, kõht porine. Aga porine oli ta vaid lühikest aega kuna teine katse ujuma minna oli palju edukam.

Järve ääres algas pärimusshow ning seltskond suundus edasi peopaigale lähemale, kuid jagunes mõneks ajaks siiski kaheks: Mann/Ranno/Madis, kes jäid järve äärde rokkima ning Seenetark/Jorma, kes suundusid telklasse. Viimased aga ei jõudnud järve äärest eriti kaugele kuna oma Tartu lõvipuurist oli pärimusele saabunud ka Marie. Edasi said mõlemad seltskonnad taas kokku, kuid ilma Seenetargata, kes ilmselt suundus siiski telklasse nagu varem Sanderile lubatud.

Marie oli aga kaval olnud: ta oli ka Viljandisse omale lõvipuuri rentinud ning viis kõiki sinna. Seekord jäi seal veedetud aeg aga lühikeseks ning järgmine peatus oli juba Jakobsoni 18 (või oli see 8) ja meeleolukas pidu. Vahepeal täiendati veel raamatute virna ning taevast hakkas kallama ka vihma. Teekond Jakobsoni tänavale kulges läbi keerukate tänavate ja purskkaevu, kus tantsiti ja veedeti hästi aega. Ranno otsustas järele vaadata ka purskkaevu põhja, mille tulemusena on tema telefonil nupp ’8’ nüüd ’play’ nupp, aga olgem realsed: kes ikka vajab 7,8,9 numbreid.Enne peole sisenemist jagunes meie seltskond taas kaheks: Jorma/Ranno/Marie/Moonika ja Mann/Madis. Meie esimene seltskond pidas maha pöörase peo Jakobsoni tänava peovarjendis ning kinnitas fakti, et särgid on ebaolulised alati. Peole jõudsid mõne aja pärast ka Seenetark ja Sander, kuid siiski kadusid nad lühikese ajaga jällegi ära. Pärast pidu seigeldi taas mõnda aega mööda pärimuse tänavaid kui lõpuks telliti vagun, võeti süüa ning mindi tagasi Jorma kindlusesse, kus söödi ära kõik grillliha, lehitseti lugemist, peeti maha bändiproov ning räägiti selgeks maailmas toimuv. Meie teine seltskond, Mann/Madis, seiklesid aga kogu see aeg pärimuse tänavaid läbi ja jõudsid isegi selle piirile ning alles hilistel hommiku tundidel tagasi kindlusesse. Meie kindlusse kolis ka uus liige (Merle), mis näitab, et häid inimesi mahub ühte kindlusesse palju.

Laupäev:
Uus hommik kulges seekord tunduvalt väiksemate ehmatustega kui sellele eelnev hommik. Kõige suurema ehmatuse osaliseks sai vaid Madis, kes ei harrasta lugemist ja kes oli pöörasest pärimusest väga haigeks jäänud. Niisiis pakkis ta oma asjad, võttis kitarri üle õla ning lahkus meie kindlusest tagasi Haibasse. Pärast lõunal saabus aga juba uus liige (Kaap) ning seejärel suundus kogu rahvas tagasi pärimuse tänavatele: Seenetark ja Sander (ETV Poisid) läksid tööd tegema, Merle pärima ning ülejäänud seltskond järve äärde aega veetma. Järve ääres sooritati folgi kombel hüpped hüppetorni tipust ning siin kohal peab eraldi mainima, et Ranno sooritas sealt ’gainer’ hüppe (ette poole hüpatud tagurpidi salto – vaata youtubest). Pärast kvaliteet aega järve ääres otsustati korraldada grillpidu kindluses ning alustatigi teekonda tagasi. Enne sai loomulikult käidud ka poest läbi lugemist ja grillitavat juurde hankimas.
Kell kuus täienes meie kindluse rahvas veel kahe liikme võrra (Mona ja Triin) ning grillpidu võis ka alata. Siiski oli aga tarvis jällegi Rannol, Jormal ja Kaabil käia poest läbi, et juurde tuua veel lugemis- ja põletamismaterjali, mille lõpptulemusena oli külmik lugemist täiesti täis (statistiliselt 95% lugemist, 5% söödavat). Töölt naasesid ka ETV Poisid sõnumiga Spartalastelt:,, Tuborgi osside käest saadakse vaid lõuga.’’ Söödi, põletati ja loeti ning järk-järgult suundusid kõik tagasi tänavatele pärima.

Viimastena lahkusid kindlusest Mann, Jorma, Kaap ja Ranno, kes püüdsid võtta põletamisest ja lugemisest veel viimast – külmikusse oli siiski ruumi juurde vaja. Edasi aga võttis Jorma suuna järve äärde ning ülejäänud seltskond läks külastas vanat mulki Maanust. Aja möödudes saadi siiski järve ääres jälle kokku. Ehk sobib siinkohal öelda sinisärklaste tsitaat, mida Jorma seltskonnale järve ääres tõsiselt tüdinult ja ärritatuna öeldi:,,See on juba kolmas päev!’’ Igatahes veedeti aega nii järve ääres kui ka tänavatel mõnda aega, kuid suunduti siiski tagasi kindlusesse varem kui tavaliselt.

Esialgu istusid Jorma ja Ranno kahekesi kindluse terrassil, kuulasid linnast tulevat melu, panid paika maailmas toimuva, lugesid väärt raamatuid ning põletasid samaväärset ajakirja. Kaap ei suutnud aga enam 30ndat tundi järjest üleval olla ning otsustas lõpuks puhata mõnda aega. Natukese aja pärast hakkas aga kindlusesse saabuma tagasi kogu sealne elanikkond ning lõpuks olidki kõik taas terrassil lugemas ja põletamas. Korraks saabus tänavalt ka kolmeliikmeline seiklejate seltskond külla lugema ning põletama, kuid ei jäänud kauaks. Nii ka kulges kogu edasine aeg kuni saabus uus hommik.

Pühapäev:
Hommik oli üks suurem lahkumine kindlusest ja korra majja tagasi toomine. Esimesena pakkisid oma asjad ning lahkusid Kaap ja Mann – hihihi, - seejärel laeti Valmari vagun head ja paremat täis ning lahkusid Ranno, Sander, Valmar ja Merle. Jorma, kui King of the Castle, hakkas seejärel vanat korda kindlusesse tagasi tooma samal ajal kui Mona ja Triin veel puhkasid oma seiklustest. Korra loomise käigus leiti aga Kaabi sülearvuti, mis tõi tagasi kindlusesse meie esimesed lahkujad. Aja möödudes tuli aga aeg lahkuda Triinul ja Monal ning suudeti ka kord luua suuremasse kindluse ossa.Niisiis oli kindlusse alles jäänud vaid kolm väsinud ja kurnatud vaprat: Jorma, Maarja ja Tauri. Päev läbi veedeti kvaliteet aega multikate, muusika, söögi ja põletamise raames. Õhtul loobuti plaanist minna Marko Suure-Jaani kindlusesse ning võeti ette taas teekond linna, mis aga juba hääbus vaikusesse kogu pärimuse melust. Viimast korda otsustati minna järve äärde istuma, kus üllatuseks saabus meie juurde juhuslikult ka eelmise öö tänava seikleja, kelle vaguniga hiljem juba sõideti tagasi kindlusesse, et minna ujuma ning pärast ujumist saabus ka öörahu.

Esmaspäev:
Öörahu lõpetas kell viis hommikul ootamatult kaks pööraselt suurt plahvatus, millele järgnes lakkamatu vihma sadu ja välkuv taevas. Õnneks kestis kõik vaid pool tundi ning Tauri ja Maarja said lahkuda kindlusest ja kuivalt naasta tagasi Kehrasse. King of The Castle Jorma pöördus tagasi vaikuses magama, mis lõpetas ka kogu meie pärimuse loo - The End.

Jorma feat Seenetark jt: Jalamaśśaaz

No nii. Valmar läks nina nuuskama. See on hea, sest ta on natuke haige, aga pm ta vast saab ikka terveks pühapäevaks. Igastahes on taas seenetargad sattunud on seenel käiguga siia. Eraldi mainiks ära uue seenilse Sanderi (Andra, see on sinu Sander). Sander on väga tark seeneline ning see on väga positiivne. Igastahes on meie seltskond eelmisest postitusest täienenud esialgu kolme liikme võrra (Mann ja Valmar on kahekesi köögis hetkel). Lähipäevil on seenetarku juurde oodada, mis on igati postiivne. Me ei anna alla!

Lugu lühidalt detailselt kirjutatuna on järgmine (Me teame, et keegi ei saa aru, aga püüdke mõista). täna saabus kolm tarka juude ning lõppes Manni ja Jorma puhkus. Uued seenetargad on väga aktiivsed ning nendega sammu pidada on juba omaette kunst - nõuab annet. Hämmastav on see, et seened kasvavad nii kiiresti - usu või ära usu, aga see on tõsi. Tänane lugemine on lõppenud väga hästi - loeti palju old-school kraami ning ka uue kooli püüdlusi. Igastahes on tulemus väga positiivne. Pärast lugemist tehti ka omapärane mulistame Paala Järves - See oli tõesti omapärane. Mõned raamatud on loetud, veel rohkem ja veel paremat on alles ning kultuuri elamus jätkub ning ei lõppe veel nii pea

Tegelikult on tore, et seltskonnas on inimesi kes on nii laia silmaringigaiga lugemisvaral. Tänu neile on lihtsam valida, millistele teostele enam keskenduda ja millised kõrvale jätta. Seenetargad on nagu Turovski - Kibestunud ja üksildane kirjanik...Igastahes me hoaime meelt kõrgel ja oleme igati postiivsed. Peatselt kirjutame jälle - Seniks olge väga lahedad edasi nagu alati!

Karmeli: juutuuub

Ma lihtsalt postitan ühe lingi, mille ma leidsin.

http://www.youtube.com/watch?v=uVi6cJENWAQ

See on Micah G ja ta mingi vanem laul. Praegu tal üks laul Hawaii raadios nr 1 hitt ka. Asi on nimelt nii, et see Micah G on põhivend siin, kelle jaoks me töötame. JEEEEEEE. Ja videost päris normaalselt Hawaiid ka näha ;)

Ranno: Igalepoole asja

Edgar Savisaar istub Toompeal taksosse ja taksojuht küsib: " Kuhu sõidame?"

Edgar vastab: "Vahet pole, mul on niikuinii igale poole asja."

Mul samamoodi. Alustan sealt kuhu pooleli jäin. Eestikad ei läinud just kõige paremini ja olin kergelt mõttekriisis korraks, aga nüüd olen jälle korras ja rööpas. (See aasta jäin siis Eestis paremuselt kaheksandaks odameheks). Pärast seda sõitsin kohe Muhhu, kus sai sugulastega pidu pandud, tööd tehtud väheke ja niisama puhatud. Muhust saabusin eile Tallinna, praegu olen Audenteses, lõpetasin just trenni..oda lendab järjest paremini :).. Homme teen ka siin veel ühe trenni ja siis folgile! Loodan et leian Viljandist ikka Jorma ka üles, peaks ju temaga möllu tegema. Nädalalõpuks Tallinna tagasi ja esmaspäeval BARCA!...tagasi tulles Tallinn-->Rakvere-->Muhu-->Haapsalu :D
Pole ammu netti saanud, nüüd on päris tore teie ülivingetest askeldamistest teada saada.

Kõike kõige paremat ja tsau!

Andra: Olen toeline vaatamisvaarsus Indias

Tere ka Aasia poole pealt!
Sain ka lopuks netti. Siin ikka hull jamamine. Taavil laks lapakal katki mingi juhe ja tellis uue. Eile joudis kohale, aga juhe oli vale. Ootas seda eelmist mingi nadal. Tuupiline India. Aga loodan, et saate aru mu kirjutamisest kuna tapitahti siin lapakas ei ole, hetkel siis Villemi arvutis. Ja tema magab hetkel valja eilset lugemist koos kohalikuga.
Aga elu siin on lihtne ja monus. Tegelikult ilm voiks olla parem. Siin on vihmaperiood ja enamasti on pilves ja vahest ka sajab. Elu nii odav ka ei ole kui ma arvasin, bussipilet linna on 10 ruupiat ehk mingi 3 krooni. Bussid ise on ka koomilised. Aknaid ei ole, buss ise on nagu suur rauakolakas ja tal on koige suurem oigus teel. Siin soidetakse hasti palju mootorratastega ja riksadega ja see liiklus on lihtsalt kohutav, soidetakse nii mitmes reas kui tuju on ja moodasoidud on veel eriti hulljulged.
Nii ja sellest vaatamisvaarsusest. Linnas ma uksinda liikuda ei julge, kuna koik toesti jollitavad mind, nad nagu poleks varem kunagi valget inimest nainud. Uks kord linnas kaies Taaviga kukkusid 2 inimest mind katsuma. See on tegelikult vaga ebameeldiv ikka. Euroopas olen harjunud olema nahtamatu ja lihtsalt uks inimene teiste seas, aga siin mul sellist luksust ei ole. Ma moistan ka neid samas, nad ei taha midagi halba sellega ja nad lihtsalt naevad elu jooksul vaga vahe teistsuguseid inimesi.
Kindlat reisiplaani meil veel ei ole. Kohe hakkan otsima mingit laevareisi meile nadalavahetuseks. Siin sellised vinged laevad, kus sees magamistoad ja siis soidetakse nendega mooda jogesid. Meie tahaks sellega soita kuni puhapaevani ja kaia ka loodusparkides. Hetkel elame taitsa ookeani aares kohe, kus on tohutud lained lihtsad. Mina saan minna polvedeni vette ja siis tuleb laine mis on mul ulepea, uksinda ma sinna ei julge minna, Taavi peab alati kaasas olema ja mind kinni hoidma. Aga see maja siin on kohe super, ehtne puhkus kohe. Jama on ainult selle niiskusega, poistel riided juba hallitavad ja uldse ei kuiva miskit. Selles majas oleme kuni jargmise nadala lopuni ja siis lahme Taaviga Pohja-Indiat avastama, jallegi kindlat plaani veel pole.
Soogiga on mul siin palju jamamist, kuna Indias enamasti suuakse vurtsikaid toite ja mina absoluutselt ei kannata mingit vurtsi. Eile kaisime siin maja juures uhes uhkeimas kohas soomas ja kusisime siis sooki, mis oleks non-spicy. Kohale toodi kana mis oli tohutult vurtsikas. See oli teenindajate viga, aga seal mingi selline reegel, et tagasi saata sooki ei saa, niiet pidime ka selle eest maksma ja uue soogi eest ka. Tana lahme raagime manageriga, sest seal varem ka meil jamasid olnud soogiga.
Inimesed on siin tegelikult vaga sobralikud, alati teretavad siin kodutanavas kondides. Ja inglise keelt oskavad siin koik, see on taiesti hammastav. Pohiline on siin selline vestlus: Tere! Mis on sinu nimi? Kust sa tuled?
Tundub, et pilte hetkel ei saa, kuna Villemi arvuti ei tunnista mu malukaarti ega digikat juhtmega. Eks siis jargmine kord.
Seniks aga Tsau.
ei tegelt veel ei ole tsau, tahtsin lihtsalt mainiga, et elekter laks just ara, seda ikka juhtub siin suht tihti.

Taavi:megakade Jorma peale

Täiega tahaks folgile! Ma jõua Eestisse täpselt selleks ajaks kui folk saab otsa. Päris kena oleks hipielu kodumaal ka praktiseerida aga ei. Vb järgmine aasta.
Siin on palav nagu ikka ja kõigil eestlastel on köha-müstika. Üleeile kaotas Kati hääle (need kes seda ei tea, see on täiesti tavaline tema puhul ja on ime, et seda pole nii pikka aega juhtunud). Meie töö on aga piletite müümine ja selleks on häält vaja. Mina sain 10 minutit tagasi müüdud 8 comboticket'it-jess, progress!!! Päev ei läinud raisku ja homme on motivatsiooni et müüa. Täna möödus päev Star Beachil vegeteerides ja lootuses kellegile ikka pilet pähe määrida. See ongi nüüd viimane pidu millele ma pileteid müün. Mõelda vaid, ainult 5 päeva veel ja siis kodumaa! Olge tublid!

Jorma: Ja see algab...

Heips! Olen neljapäevast saadik Viljandis olnud ning alates pühapäevast nautinud üksi olemist. Põhimõttelist ma kogen alles nüüd tudengielu toidu poolt: söön kiirnuudleid ja salatit kolmandat päeva. Mitte et mul süüa poleks. Vastupidi külmkapp on süüa täis ja aias kasvab ka igasuguseid taimi, aga lihtsalt olen laisk olnud ja ei ole viitsinud midagi valmis kokata. Lisaks on külmkapis ka hulgaliselt lugemist - isegi rohkem kui süüa vist. Olen lubanud endale hetkel kaks raamatut selle lühikese aja jooksul (hihihihi).

Tänasest aga lõpeb üksi olek ning saab folgiga juba varakult alustatud. Õhtul lähen rongijaama vastu Maarjale (Ranno loe HU) ja esimene inimene on ka kohal. Esialgse plaani kohaselt tuleb ja läheb neljapäevast-pühapäevani siit inimesi nii et täitsa vahva kõik. Püüan teieni edastada ka edasipidise sündmuste käigu siit poolt. Seniks aga olge mõnusad!

Karmeli: juuli+piltide üledoos

Väike ülevaade Oahult ka.

Juuli algas Kärdi sünnipäeva ja tripiga Waikele outletidesse. Me Sannega olime üsna vaoshoitud(shoppasime ca 3h), Kärt, Annakas ja Kinne olid TERVE päev poodides, aga saak oli seda väärt.

4.juuli oli koos teiste eestlastega ja lätlasega tripp Maunawili fallsi juurde. Tee sinna läks läbi džungli ja oli täielik muda muda otsas. Mina kui tark inimene läksin sinna flipfloppidega ja võtsin valged tossud ka kaasa. Rada nähes loobusin mõttest oma siiamaani üsna hästi vastu pidanud valged tossud kotti jätta ja plätudega matkata. 100m hiljem muutsin meelt, tee sinna ja tagasi tuli paljajalu, korralik mudaravi. Sellistel hetkedel ma naudin Hawaii olematut ohtlikku loomastikku ja madusid. Kogu see muda ja ronimine oli väärt, sest lõppsihtpunkt oli võimas. Vapramad(Sanne ja poisid) ronisid kõige kõrgemale kaljule, et cliff jumpingut teha, teised piirdusime madalama hüppekohaga.

* Madis kukub
*Seltskond

7.juuli läksime kuuekesi Kailua ja Lanikai randasid uudistama. Lanikai rand on üks Oahu kaunemaid randu ja ta tõesti on. Liiv on puuderpehme ja meri täiuslikult sinine ning rahulik. Kailua rand oli ka väga kaunis. Mis mind Lanikai juures veel võlus oli inimtühjus. Ma arvan, et siia maani on see vaieldamatult mu lemmikkoht. Üldiselt on see piirkond ka väga ilus, ei ole täis Waikikile omaseid kuuekümnendatel ehitatud kõrghooneid.

*Lanikai liiva täie hingega nautimas

*See pilt saavutas populaarsuse ka Facebookis Studenttouri lehel :P

*Kailua beach
*Lanikai beach
*tripime Kailualt Lanikaile

*Igapäevane

13.juuli oli jälle matkapäev, sihtpunktiks seekord Maona falls. Seal käisime mina, Annakas, Matu ja Kärt. Rada oli jälle mudamudamuda ja mina olin jälle plätuplätuplätu. See rada oli kõvasti libedam ka aga taas lõpus avanev vaatepilt- väärt kogu seda mudas sompamist.

*Okei, siin filmiti Losti

15.juuli olin mina hommikul tööl ja Kärdi ülesanne oli leida üks põnev rand ja peale tööd läksime mina, Kärt, Annakas ja Matu siis Ewa beachile. Rand on turistivaba ja lisaks on seal ka beachpark. Bussis leidis meid üles üks kohalik, kes siis jutustas, kuidas me täpselt sinna kohale saame ja et me turistid ikka oma asjadel silma peal hoiaks, kuna piirkond on kahtlane, täis narkomaane ja ei tea veel keda. Väike jalutuskäik peale bussisõitu ja kohal me olimegi. Piirkond oli tõesti vaiksem ja vaesem, rand kivine ja rahva poolest olid seal kohalikud. Lained olid korralikud, vesi ei olnud sinine ja kristallselge, pigem selline juba, mis Eestis randades. Aga nautisime ka seda randa, viskasime pikali, sõime oma võikusid ja muffineid ja kuulasime ühe mehe, kes end meie lähedale oli istutanud, jämmimist. Pilte pole, sest udupea Matu unustas nii kaamera kui võrkpalli koju. Saksesssss. Tagasiteel teigime väike põike supermarketisse ja ostsime kaks suuuuuurt käntsakat liha, mille ma siis ööseks marinaadi panin. Järgmise päeva lõuna oli lihtsalt VÕRRATU. Matu grillis liha ära ja tegime omadega all bassu ääres sellise lõunasöögi, et järgmise päeva hommikul oli veel kõht täis. Nii hea oli. Esimene grillimine siin muideks J

Eile käisime sellisel atraktsioonil nagu Party Bus. Kõik eestlased kutsuti sinna tasuta peale. Peale meie oli seal ka Kariibi mere piraatide 3. osa näitlejaid, kuna nad hetkel filmivad Oahul ja siis öötundidel mällerdavad linna peal ringi. Kõik näitlejad on filmi jaoks sellise nilbe habeme endale kasvatanud. Aga üritus iseenesest oli vinge ja nagu kombeks lõppes Denny’s friikate ja burksidega. Hellyeah. Kesköised munchiiiesss.

*Pool seltskonda on puudu

*Kui film välja tuleb, siis selle pildi järgi hakkan nägusid filmist kokku panema ;)

Täna hakkas raske rügamine peale. Esmaspäevast reedeni oleme Kärdiga iga päev 9-13ni tööl ja õhtuti 8-12ni või 9-1ni tööl. Põhimõtteliselt 8h päevas, täistööaeg kohe. Flaikud offcourse. Muideks inimesed juba tunnevad tänaval meid ära ja küsivad koguaeg, et miks me nii palju töötame ja millal me puhkame :D. Mis me veel tegime on see, et ostsime Walmartist kaks tennisereketit ja mina olen isiklikult nüüd ühe korra oma elus tennist mänginud. Sakin nagu tavaliselt spordis, aga päris fun oli, KINDLASTI lähen millalgi veel mängima. Muidugi käisime mängimas ka stiilis poole 12st öösel kuni poole kolmeni. Tagasiteel väljakutelt koju tekitasime tänaval palju furoori, kuna sellistel tundidel toimub täiega ööklubielu juba ja meie tossude shortside ja reketitega.. mitte just väga kontekstis. Ja mu juuksed on JÕHKRALT ära pleekinud. Arvestades seda, et mul veel poolteist kuud siinse päiese all aega, olen ma kindel, et tagasi tulen ma sellise tumeblondi värvusega.

Aga ülevaade antud, olen elus ja terve, ootan järgmist esmaspäeva.

Helena, oleme Kärdiga pettunud, koguaeg ootame nutust kõnet :(

Tsau

Helena - USA

Laheb hasti
Ilm on kuum
Karma ja Kart - sorri, et pole teile helistanud! Onneks olen saanud teha kodukonesid. Ma raagin ilmselgelt liiga pikalt, sest mul laheb igal nadalal mitukummend dollarit telefonikonedele, mida teen puhapaeviti, heh
Lugesin eile teie tegemistest siin, elan kaasa koigile, kes peagi Viljandi Folgile lahevad
Ilmad meil siin joudsid 40ni ja jaavad nii 3ks nadalaks vahemalt. Tavaliselt ongi siin nii, aga seekord on mingi erand, et senimaani on ainult 35 olnud. Kui siin on 30 kraadi, on see lausa jahe juba.
Parim lugu sellest nadalast - olin uhe pere juures, viimane pere, kell 9 ohtul. Aga lubasin uhe teise perega kokku saada 9 ajal, u 20km kaugusel. Paraku ei vastanud nad minu konedele paeval ja motlesin siis ohtul veelkord proovida. Tuli valja, et nad ootasid mind juba kodus ja et isa oli selleks osariigi teisest otsast kohale soitnud. Seega tuli kiirelt kohale saada, aga ma ei saanud paris hasti pihta, missugust kiirteedpidi minna. Haarasin Makist uhe vanapaari kaasa - tadi tuli minu autosse ja juhatas teed, mees soitis taga. Joudsin treilerpargini - 500 treilerit. Googlemapsio kaudu otsitud paigas ei olnud seda treilerit, mida mul vaja oli - palusin lambikalt hispaanlannalt abi, ta huppas oma 3 lapsega mu autosse ja juhatas treiler nr 2 juurde. Tanasin neid ja huppasin ruttu sisse. Mingi kutt lasi sisse ja kui kusisin, kas Angela on kodus, vastas ta, et jah. Istusin siis laua taha, kolm hispaania poissi minu vastas ja suppi soomas. Istusin paar min, siis kusisin, kas Angela on ikka kodus? Jah - pidavat dussi all olema. Kusisin siis, et kus isa on? Isa on Mexicos. Mul oli nii, et mis asja, ma just raakisin temaga telefonis ju! Naitasin tel nr ja tuli valja, et see pole nende nr. Helistasin siis uuesti ja kusisin, et kus on see Angela, keda mul vaja oli, sest olin aadressi jargi justkui tema kodus. Treilerpargi vark - tal oli teine treiler. Kokkuvottes joudsin oigesse kohta, kodu poole hakkasin soitma kell pool 11 ohtul, aga pere oli supertore ja tulek oli seda vaart. Selliste naljade nimel tasubki siin tood rabada .D

Olge lahedad! Tervitused teile - pool suve on juba labi!!!

helena

Taavi: sest täna rokin väljas

Olen Star Beachi club house'is ja kuulan Miša ja eestlastega Koit Toome nädalalõppu!!! Elu on lill, sest täna vedelesin pool päeva rannas ja tegin null tundi tööd. Pluss mul on facebookis 7 sõpra! Jep, mul on nüüd facebook- fa fa. Tegelt on asi nii, et mul on siin kogu aeg mood swingid ja hetkel on tuju laes. Päev otsa vegeteerimist tagab energia terveks õhtuks. Arvatavasti on täna väljaminek kuna kaks belglast lähevad homme koju. Nii et pidu ja hommikul täie rauaga pileteid müüma. Olge tublid!

Taavi: endiselt Kreetal

Viimased päevad siin saarel. Saan pileteid müüa veel ainult kaheks peoks-aww. Suurte rahadega tagasitulek jääb järgmisse aastasse või veel kaugemasse tulevikku. Elu siin ei ole ikka nii lillepidu. Eriti siis, kui viimased päevad ei suuda tööl ennast inimestega rääkimagi sundima. Täna läks vähemalt piletimüügi seisukohalt väga hästi. Homme võtan päeva kuni neljani vabaks ja põrutan randa. Kati otsustas, et läheb ikka 12ks tööle ja värki. Keegi peab ju raha ka teenima.
Pean teid kurvastama, et lugemisega ei ole ma endiselt tegelema hakanud. Isegi Kati on viimasel ajal tegevuse kui sellise unarusse jätnud. Selle eest on ülejäänud eestlased siin kirjandusse sügavamalt süübinud. Elu on selline-kõik on tasakaalus.
Praegu sadasid Club House'i belglased sisse kes lahkuvad 18ndal. Ka nemad on võtnud eesmärkis võimalikult palju lugeda enne lahkumist. Inimesed siin on tõepoolest haritud ja arendavad ennast igal võimalikul hetkel.
Praeguseks kõik, katsun veel paar raportit enne lahkumist kokku klopsida. Pidage vastu ja hoidke RT09 lippu kõrgel!

Andra: Varsti uus start!

Istun siin pool-alasti Tallinnas Kati ülikuumas korteris ja üritan teha pakkimist. Tundub võimatu. Hmme juba minek! Aga Soomes läks hästi, oma esialgse eesmärgi ületasin ja tulemusega olen super rahul. Nüüd saan rahulikult Indiat nautida. Soomest veel niipalju, et elasime Lahtis täitsa linnas sees, niiet peale tööd sai ikka käidud linnapeal kolamas ja mäkis ka söömas vahest. Ja maja, kus elasime, oli super. Kohe täitsa eurokas. Osad elasid kuskil põllu ääres soojakutes ja maksid sama palju kui meie. Niiet vedas meil. Ja Indias peaks mul ka ilusti nett olemas olema niiet saan jagada muljeid. Sealt vast tuleb midagi põnevamat kui see igav Soome jutt.



Pildil on kodu Soomes.

Ranno: Ready, steady, GO!

Suve tõsisema osa üks kulminatsioone on kätte jõudmas ja sportlase pidupäev, võistlused, on ukse ees. Reedel sõidan Tallinna, kus ootavad ees Eesti meistrivõistlused. ETV teeb ka võistlustest otseülekande nii et kellel soovi, saab kaasa elada. Laupäeaval on odaviske lõppvõistlus, mis on ühtlasi reklaamitud ka selle päeva pea-alaks. Ülekanne hakkab 19.15.

Homme teen veel väikse soojendustreeningu, reede hommikul kvalifikatsioon ja laupäeval põhivõistlus.

Tuld!

Taavi: kiirelt enne tööle minekut

Eile oli esmaspäev ehk Beach Flirt. See tähendab seda, et täna saab palka ja on kohutavalt halb päev piletite müügiks. Nüüd peaks saama esimest korda korralikult palka!!! Mina ja mu partner müüsime 40 000 krooni eest pileteid ja me müüsime veel suht tagasihoidlikult võrreldes hollandlastega. Ma töötan koos eestlase Raidoga, kes õpib Tallinnas riigiteadusi. Kati hakkab ka tänasest Star Beachil piletimüüjana tööle, aga me ei hakka koos paaris olema kuna riigiteadlased peavad ikka kokku hoidma.
Ma ei mäleta kas ma mainisin juba, et ma 25ndal kindlasti Eestisse. Lennupiletid on juba ostetud ja vaim valmis. Kahju on küll lahkuda siit nii vara ja ilma Kati, aga elu on selline. Mingil määral tunneb muidugi puudust Eesti asjadest, eriti leivast ja toidust, aga ilma selleta oleks võimalik veel üks kuu elada. Selline tunne, et selleks ajaks kui ma tagasi jõuan ootavad mind ainult vihm, sääsed ja ajamata muru. Vot, ma kindlasti raporteerin veel, nüüd aga banaaniga sõitma!!! Olge musid!!!

Jorma: Sun is a Bitch

Hello hello rahvas! Olen päris pikalt vaikne olnud siin blogis, aga mis nendest väikestest ettevõtmistest ikka kirjutada. Nüüd siis toimus alles üks suurem ettevõtmine - Lelle Alternatiiv. Lugu sai alguse sellest kui ma lõpuks Haibasse oma tegemistega taas jõudsin. Sõprade käest kuulsin kohe, et nad nimelt esinevad Lelle Alternatiivi hommmikulaval laupäeval kell 9:45. Sellest ärkamisest ma ei taha rääkida...Kell kaheksa startisime autoga Lelle poole teele. Väike peatus enne festivali asupaika jõudmist ka Lelle rongijaamas ning seltskond täienes ühe liikme võrra. Bändi sõbrana sain tasuta festivali passi - awesome. Sõprade esinemine oli cool. Pärast esinemist anti bändile ka kast lugemist raske töö ja vaeva eest. Meie seltskond oli esilagu nelja liikmeline ning kasti kätte saamise ajal oli meid kolm järel ja üks liige ei harrasta ka lugemist üldse. Ütlen kohe nii palju ära, et lugesin ise ainult kaks raamatut.

Meie plaan kogu üritusest nägi aga ette, et läheme lihtsalt kohale, sõbrad esinevad ära ja siis vaatame kas tasub jääda ka ööseks. Minek ise oli lihtne: kaks kitarri autosse ja tuld! Ei mingit telki ega midagi. Idee nägi ette, et ega magama nagu nii ei läheks ja kui läheks, siis eks kuhugi ikka saab. Lõpuks siis läkski nii, et magamiskoht oli ühtäkki olemas ja nagu öeldud juba kast lugemist ka pealekauba.

Festivali möödudes sai aga üha selgemaks, et Päikesel ei ole on/off nuppu ning tema vastu ei saa mitte kuidagi. Istusime sõbranna telgi ees ning päike lihtsalt paistis koguaeg jubedalt, liikusime ringi ning ikka ta paistis, vedelesime järve ääres ning ikka ta paistis, chillime lava ees ja ikka ta paistab – võimatu. Üha selgemaks sai, et viimase rongiga läheme ikka tagasi koju kuna Päike oli meid konktreetselt jalust niitnud. Vaatamata sellele oli üritusel veedetud aeg väga lahe. Inimesed olid coolid, oli tuttavaid nägusid ja muusika oli hea. Eraldi mainiks, et kohale oli rokkima tulnud ka Kehra roki sensatsioon, tüdrukutebänd Miip. Hommiku poole esines ka teine tüdrukutebänd (koos ühe tüübiga) Plixid. Hiljem poe juures, kui sõber proovis käituda nagu tõeline fän hüüdes ,,Oh näe Plixid!’’ ,tuli vastuseks ainult ,,Oi kas tõesti?’’. Sellega olid aga Plixid kaotanud kohe ühe fänni.

Kuna läksime viimase rongiga ära kell 6, siis jäi kahjuks nägemata õhtused esinejad Groundhog Day, Mimicry ja paljud teised. Järelkajast saab öelda vaid, et Mimicry olevat olnud lihtsalt ülim. Koju jõudes viisime teisele kitaristile veel tema 4raamatut ära, mis olid kasti alles jäänud, ning sõitsime seltskonnaga ujuma.

Edasi nüüd tuleb mul vast Folk kohe varsti. Teisipäeval lähen aga lõpuks põlvega ortopeedi juurde, mida ma oleksin pidanud tegema võib-olla juba 2-3aastat tagasi. Edasi Viljandisse ning idee järgi peakski algama järgmine üritus. Täna pakuti Surfilaagri passi, aga loobusin sellest Viljandi kasuks. Pärast siis juba august ja järgmised plaanid. Teie kõik aga olge samad lahedad edasi, kus iganes te ka ei paikneks!

(Ma kirjutasin seda postitust päev läbi kuna koguaeg tuli midagi muud vahele ja pidevalt jäi pooleli. Nüüd aga ei tahtnud ma enam üldse lõpuni kirjutada kuna Holland, sümpaante jalgpalliriik, kaotas Hispaaniale. That sucks.)

Jorma: Tunneb huvi.

Hei hopsti! Midagi erilist ei kirjuta, vaid ütlen, et tegin uue kujunduse algusest lõpuni blogile ja tahan teada, kas sobib selline? Woop woop. Muidu suvi käib ja kõik on cool. Rock on, adios!

Helena: USA - Idaho - Nampa

Jou tegelased!
Esimene kuu suvest juba moodas ja mul on hirm, et aeg moodub nii ruttu, et ei jouagi koiki oma asju ara teha!
Tana pikka juttu ei tee - taaskord - sest meil mega susteemid, et puhapaev on puhkepaev. Tulin just rannast ja shoppamast ja varsti magama. Jah, laheme magama lausa kell 7!
Mida nadal edasi, seda asjalikumaks asi laheb. Inimesed on ulitoredad. Naen peresid, kes on lausa oodanud mind ja valmistanud mulle hommikusoogi voi kainud minu parast poes ja ostnud maasikaid! Ilmad on kuumad, aga talutavad. Meie grupp siin Idahos on lihtsalt super - vaga vahva seltskond ja koik on vaga tookad ka! Loen vahel ka teie tegemisi siin blogis ja mul on koigi ule hea meel - usun et suve lopus on meil palju palju uksteisele raakida!

Aga praeguseks lopetan ja lisan siia moned pildid..

Mina ja Viirika paberitood tegemas - puhapaeval

Minu kodu

Mina siis kui veel kodu otsisin 

Hullude 11-aastastega paadi taga kummi peal

Puhapaevane valjasoit perega

Ilus loodus Idahos

Olge lahedad siis ja teadke, et motlen teie peale siin ikka!