Karmeli: byebye Hawaii

Täna saatsime tüdrukud lennujaama shuttle'i peale :( Pisarad voolasid ja kallistused ja kõik..

Korter on nii tühi ja vaikne...

Homme lähme meie ka Matu ja Kätuga lennuki peale ja kojusõit alaku. Sellega saab minu suvi paradiisis ka läbi. Nii palju on kirjutamata ja rääkimata, nii paljut jään ma igatsema. Eriti just seda ülemist vaadet ja randa. Seal ma oleks ja sinna ma jääks :)

Tartusse jõuan kõigi eelduste koha pealt 30.augustil.

Pilti saab suuremaks ka teha, siis on eriti äge. Autor Jake Rahnel, minu maja II korruselt :)

Andra: Indias käidud

Nädalakese olen nüüd Eestis veetnud ja tunne on nagu alati peale reisi, tundub, et ei olegi ära olnudki. Aga ära sai oldud siiski täitsa pikalt ja juhtus mitmeid asju. Panin facebooki hunniku pilte ja kirjutasin natukene juttu ka juurde, sealt peaks üldmulje ilusti kätte saama.

Reis koosnes kahest osast, alguses 2 nädalat lõuna-indias lihtsalt vaikselt chill ja siis 10 päeva põhja-indias ja mägedes. Mägede reis oli hull, ei saanud teha mitte midagi sellist, mis plaanis oli. Tahtsime jõuda Leh'i ja veeta seal 6 päeva ning mägedes natukene jalutada. Kohale jõudsime Leh'i aga viimase päeva õhtu ehk siis lennuk väljus järgmise päeva hommikul vara. Enamuse ajast lihtsalt olime lõksus katkiste teede vahel ja üritasime kuidagi edasi liikuda, et jõuda lennuki peale. Vanemad olid meil eriti mures, sest meediasse jõudsid uudised, et just seal, kus meie olema peaks on toimunud suured mudalaviinid ja palju inimesi surma saanud. Meil ei olnud mitte mingit kontakteerumise võimalust ja pidime laskma vanematel ikka korralikult paanitseda. Jube halb tunne oli ikka. Õnneks nad said ühendust Villemiga, kes jäi lõuna-indiasse elama, ja tema uuris välja, et meid on evakueeritud sõjaväebaasi. Kõik see hilinemine sai alguse sellest, et meie rong Delhisse jäi hiljaks, siis hakkasid bussid hilinema ja pidi mitmeid kordi ööbima tee peal. Kui poleks mingit hilinemist olnud, siis oleks me arvatavasti olnudki just selles kohas, kus need suured mudalaviinid olid. Kõige hullem asi selle reisi juures oli 25 km jalgsimatk, et jõuda lennukile. Tee oli kohati täiesti hävinud, oli ainult kalju ja selle all kohe jõgi. Ületasime mitmeid jõgesid, kus oli jääkülm vesi, ning ka mägesid. Surmahirm oli tihti peal. Mäe peal ronides alla ei julgenud vaadata. Vahepeal olime täiesti kindlad, et jääme lennukist maha. Aga me saime hakkama! Põdesime mõlemad Taaviga ka korralikult kõrgusehaigust, mis oli tohutu peavalu, väsimuse, nõrkuse ja oksendamisega. Teepeal olles oli söögiga ikka täitsa jamasti kohe. Vahepeal sai söödud paljast riisi, lisasin suhkrut juurde, et natukenegi maitset oleks. Üks kord sa

in omletti, mis oli tohutult rasvane ja seal sees olid suured soolatükid. Sõin selle ära, kuna ees oli raske retk ja energiat oli vaja. Ega munaisu enam ei tule vist niipea nüüd.

Kokkuvõtteks ütleksin, et reis oli väga meeldejääv

ja avardas silmaringi, kuigi hetke jutu järgi siin on kuidagi väga palju negatiivset või rasket. Õnneks oli mul Taavi alati kõrval ja koos oli lihtsam ja lõbusam. Kuid üks asi on ka nüüd täiesti selge, Euroopa on ikka super koht elamiseks!

Karmeli: freeeefalllin'

Jah, täna oli see päev, kus ma istusin väiksesse lennukisse koos Matu, Annaka, Kinne, Sanne ja 5 instruktoriga, lendasin 12 000 ft (3-4 km?) kõrgusele ja siis hüppasin..

Meeletu, kaunis, sõnukirjeldamatu kogemus. Nii võimas tunne. Ma ei kartnud, ei närveerinud, vaid puhtalt nautisin. Viimane mõte lennukiluugi juures alla vaadates ja õhku ja pilveid nähes oli ainult "siit tuleb võimas feeling". Ja ma ei pettunud, see oli VEEL ägedam kui ma elu sees oleks ette kujutanud.

Kokku sadas täna 14 eestlast taevast alla. Kõik Sirli 23nda sünnipäeva puhul. Hommikul kl 10 korjas meil skydive'i shuttel Waikikist peale ja viis meid North Shore'ile. Umbes tunni aja sõit. Ootama koha peal pidime umbes 3h, sest päris palju oli inimesi ja ühe lennukitäie üles viimiseks ja alla langemisele läheb 20-25 minti. Kirjutasime alla paberitele, kus igal lehel oli sada korda kirjas tekst, et me umbes võime surma saada ja vigaseks kukkuda ja et see on ikka üliohtlik.

Vahepeal jõudsin ma magada, süüa, jalutada, tuttavate ja mittetuttavatega juttu puhuda. Lõpuks jõudis meie lennu aeg kätte (group lucky nr 13). Minu jump master oli pikkuselt mulle umbes õlani, nimi Jason. Sain omale traksid selga ja ainsad õpetussõnad, et kui välja hüppame siis kalluta taha poole. No selge. Teistele räägiti igast põnevaid asju. Kui lennuki poole kõndisime, siis küsisin talt, et tahaks ikka vabalangemise ajal spinne ja asju ka. Sobis.

Lennuk oli selline väike ja armas :)

Kaks pingirida ja neli ühel, neli teisel pingil. Mattis ja tema instruktor vedelesid maas. Luuk algas minu põlvede juurest ja oli õhku tõusmise ajal suletud, hiljem lahti. See tähendas, et kui lennuk pööras oli mul väga vinge vaade ookeanile. Jump masterid oli ülilahedad tüübid. Viskasid haigelt kildu. "Hey, is it your first jump?" -"yes" -"Cool, mine too". "Do you feel dizzy?" -"Umm..no..?!?" -"I sure do, this must be all the alcohol i had this morning".

Aga well, naljad naljaks. Saime oma 12 000ft kätte ja siis rullus Mattis luugist välja, hüppas Sanne pea ees alla. Annakas läks selg ees ja lendas tagurpidi cannonballidega alla poole. "Now we go". Tõusime püsti, luugini. Korras tilbendasin luugi juures, vaatasin selja taha "Now?". "Wait a sec..NOW". Ja läks. Kaks cannonballi, flip ja langus. Kõige võimsam tunne. Läbi pilve. Ja langevari lahti. Milline vaade, ookean, maa, Oahu, North Shore.

Kõige nõmedam asi kogu asja juures oli see, et see nii kiirest läbi sai. Maandumine oli väga easy ja pehme. Ma teeks seda päevad läbi, kui mul see võimalus oleks.

Võimalus oli tellida endale ka kaameramees pildistama ja filmima. DVD-150 taala, pildid 70. Loobusin. AGA. Mu instruktoril oli väike kaamera, millega ta ikkagi filmi tegi. Pakkus mulle seda 60 taalaga. Ostsin 40ga ära. Nii et nüüd on mul video Karmelist, kes karjub, naerab ja freefallib nii, et nahk näos lopendab.

Palju õnne Sirli, thank you Jason ja HELLYEAAH. Lähme hüppame veel.

*Mina ja Jason

*Peale hüpet

Ranno: Tagasi Tartus

Hei kõigile!

Sain oma reisimistega vähemasti mõneks ajaks ühelepoole ja kuidagi imelik on üle pika aja jälle kodus olla..aga mõunus. Üritan millalgi oma tegemistest vähe pikemalt ka kirjutada, aga praegu olen jube väsinud, eile lõppenud augustibluusiga seoses pole veel korralikult magamagi jõudnud. Ütlen niipalju ära, et siiamaani on suvi super-sexy ja väga lahe olnud.

Tahaks teada, kas ka Tartusse hetkel rahvast jagub? Suvelõpu tahaks Tartu kandis niisama pleerida, lebotada jõe ääres või kus iganes ja ehk vähe kergemat kirjandust sirvida. Kellel huvi liituda, andku teada. Teisipäevani oleks pleissi ka võimalik pakkuda.

Adios!

Karmeli: naudib vaadet ja head toitu

Oiii.. täna oli hea päev.

Ärkasime kell 4:15 hommikul, et 4:53 bussile jõuda. Buss viis meid Stairway to Heavenile. Kõige populaarsem keelatud rada Oahul. Teema on selles, et kunagi (1942 või umbes nii) ehitati see trepp mäe otsa sõjaväe satelliidi tarvis. Viimane signaal saadeti sealt enne üheksakümnendaid. 1987. suleti rada, kuna asi muutus reaalseks death trailiks. Enne renoveerimist oli rajalt väga suured osa treppe puudu ja põhimõtteliselt köitega toimus enda ülesvinnamine. 2003. aastaks renoveeriti rada ära, aga põhjus, miks see endiselt keelatud on, seisneb USA eripäras :) Mägi ise ja rada ja mingi osa selle esisest on government property, aga tee, mis rajani viib ja mingi osa enne treppe on erakätes. Ja keegi ei taha võtta vastutust selle eest, kui keegi sealt libastub või alla sajab (minu meelest on oht suht reaalne). Trepiastmeid on kokku 3922, korralik paartunnine ronimine. Ütlen ausalt, arvatavasti kõige hirmsam ja füüsiliselt karmim asi, mida ma teinud olen. Jalad olid alla jõudes korralikud saiad ja ainuke mõte oli, et saaks nüüd kuhugi istuda.

Põhjus, miks me nii vara sinna üldse läksime on see, et kella 8st tuleb valvur, kes matkajaid üles ei lase :) Kui alla tulime, siis valvur oli seal ja alguses tundus veits kuri, aga pärast rääkisime temaga nii umbes tund aega juttu, soovitas igast põnevaid kohti, mida külastada. Matkajaid pidavat seal üpriski tihti käima kimbutamas ka politsei. Arreteerib inimesi, kes matkalt alla jõuavad. Meil olevat vedanud, suht riski peale minemine. Olenevalt päevast käib tipus 1-50 matkajat. Päris põnev kogemus on, kui keegi seal rajal sulle vastu kõnnib (rada umbes nii lai, et üksi mahub kõndima).

Rajast piltide pealt väga ettekujutust ei saa. Kõige jubedamad kohad olid need, kus pidi kõndima treppidel, mis olid siis kaljudele kinnitatud, vaatad vasakule alla- kuristik, vaatad paremale alla- kuristik, vaatad üles-redel, vaatad alla- kuristik. Minul, kõrgusekartjal oli vägagi pinev. Kõik oli vaeva väärt, vaade ülevalt- pole sõnu, võrratu, nägi ida kallast, nägi lõuna kallast. Tuul tahtis alla tagasi puhuda.

Koju jõudsime, kukkusin voodisse, paartunnine powersleep, enne kui Kärt mu üles raputas ja teatas, et täna on Cheesecake Factory päev. VÕÕÕÕRRRAAATUUU. Tuli ära French garden salad (kastmes oli sibul, sõin ja jäin ellu), fettuccini with chicken and sundried tomatoes (küüslauk oli sees, sõin ja jäin ellu) ja tiramisu vahukoorehunnikuga. Soolast toitu sheerisime, sest sharing is caring ja portsud on ebareaalselt üüratud. Kõht on nii täis, et liigutada on raske, jalad on valusad, und pole.

Rääkides heast toidust, siis neljapäeval tegime Kärdi ja Karmeli gourmet õhtu. Käisime itaalia restos. Saime väljas istuda, head mussi nautida, pastat, salatit ja kooke süüa ning mitte kohalikku kohvi, mis maitseb nagu eilne kohv soojendatult ja veega segatult, juua. Õhustik oli megamõnus ja täpselt see, mida ma vajasin, et korraks Hawaiilt eemale saada ja mitte millegi peale mõelda :)

Okei ja nüüd pildid treppidest ja taevast (tagurpidi järjestuses, sest ma laadisin valetpidi üles ja ma ei viitsi uuesti seda teha)

Milline päev.

*tipp- tuul ja pilved

*vaade tipust
*viimased jõupingutused
*eelviimane platvorm, jälle tuul

*esimene platvorm- pool teed käidud

*vaade esimeselt platvormilt üles

*kiirtee alt algas rada :)

*see terav serv ongi põhimõtteliselt treppe täis

*masterplan ehk kuidas saada treppideni. Äkki läheks mööda teed? Ei, miks? Lähme ikka läbi metsa ja üle aia. Tavai

*1.5h öösel und ja matkama

Iskander: Tervitused Ohiost!

Ega ma siin midagi pikalt r22kida ei j6ua. Tahtsin vaid 6elda, et olen elus terve ja 6nnelik.
Kohe hakkab kaheksas t88n2dal. P6hiliselt tegutsen linnades. Olen n2inund vaeseid, vanu rikkaid, musti, valgeid, rednecke ja igasuguseid karvaseid ja sulelisi. K6ige huvitavam on olnud minu jaoks suhtlus getoneegrite ja kohalike sheriffidega.
Ait2h!
Muidu tore n2ha, et siin aktiivne tegevus k2ib:)