Oiii.. täna oli hea päev.
Ärkasime kell 4:15 hommikul, et 4:53 bussile jõuda. Buss viis meid Stairway to Heavenile. Kõige populaarsem keelatud rada Oahul. Teema on selles, et kunagi (1942 või umbes nii) ehitati see trepp mäe otsa sõjaväe satelliidi tarvis. Viimane signaal saadeti sealt enne üheksakümnendaid. 1987. suleti rada, kuna asi muutus reaalseks death trailiks. Enne renoveerimist oli rajalt väga suured osa treppe puudu ja põhimõtteliselt köitega toimus enda ülesvinnamine. 2003. aastaks renoveeriti rada ära, aga põhjus, miks see endiselt keelatud on, seisneb USA eripäras :) Mägi ise ja rada ja mingi osa selle esisest on government property, aga tee, mis rajani viib ja mingi osa enne treppe on erakätes. Ja keegi ei taha võtta vastutust selle eest, kui keegi sealt libastub või alla sajab (minu meelest on oht suht reaalne). Trepiastmeid on kokku 3922, korralik paartunnine ronimine. Ütlen ausalt, arvatavasti kõige hirmsam ja füüsiliselt karmim asi, mida ma teinud olen. Jalad olid alla jõudes korralikud saiad ja ainuke mõte oli, et saaks nüüd kuhugi istuda.
Põhjus, miks me nii vara sinna üldse läksime on see, et kella 8st tuleb valvur, kes matkajaid üles ei lase :) Kui alla tulime, siis valvur oli seal ja alguses tundus veits kuri, aga pärast rääkisime temaga nii umbes tund aega juttu, soovitas igast põnevaid kohti, mida külastada. Matkajaid pidavat seal üpriski tihti käima kimbutamas ka politsei. Arreteerib inimesi, kes matkalt alla jõuavad. Meil olevat vedanud, suht riski peale minemine. Olenevalt päevast käib tipus 1-50 matkajat. Päris põnev kogemus on, kui keegi seal rajal sulle vastu kõnnib (rada umbes nii lai, et üksi mahub kõndima).
Rajast piltide pealt väga ettekujutust ei saa. Kõige jubedamad kohad olid need, kus pidi kõndima treppidel, mis olid siis kaljudele kinnitatud, vaatad vasakule alla- kuristik, vaatad paremale alla- kuristik, vaatad üles-redel, vaatad alla- kuristik. Minul, kõrgusekartjal oli vägagi pinev. Kõik oli vaeva väärt, vaade ülevalt- pole sõnu, võrratu, nägi ida kallast, nägi lõuna kallast. Tuul tahtis alla tagasi puhuda.
Koju jõudsime, kukkusin voodisse, paartunnine powersleep, enne kui Kärt mu üles raputas ja teatas, et täna on Cheesecake Factory päev. VÕÕÕÕRRRAAATUUU. Tuli ära French garden salad (kastmes oli sibul, sõin ja jäin ellu), fettuccini with chicken and sundried tomatoes (küüslauk oli sees, sõin ja jäin ellu) ja tiramisu vahukoorehunnikuga. Soolast toitu sheerisime, sest sharing is caring ja portsud on ebareaalselt üüratud. Kõht on nii täis, et liigutada on raske, jalad on valusad, und pole.
Rääkides heast toidust, siis neljapäeval tegime Kärdi ja Karmeli gourmet õhtu. Käisime itaalia restos. Saime väljas istuda, head mussi nautida, pastat, salatit ja kooke süüa ning mitte kohalikku kohvi, mis maitseb nagu eilne kohv soojendatult ja veega segatult, juua. Õhustik oli megamõnus ja täpselt see, mida ma vajasin, et korraks Hawaiilt eemale saada ja mitte millegi peale mõelda :)
Okei ja nüüd pildid treppidest ja taevast (tagurpidi järjestuses, sest ma laadisin valetpidi üles ja ma ei viitsi uuesti seda teha)
Milline päev.
*tipp- tuul ja pilved
*vaade tipust
*viimased jõupingutused
*eelviimane platvorm, jälle tuul
*esimene platvorm- pool teed käidud
*vaade esimeselt platvormilt üles
*kiirtee alt algas rada :)
*see terav serv ongi põhimõtteliselt treppe täis
*masterplan ehk kuidas saada treppideni. Äkki läheks mööda teed? Ei, miks? Lähme ikka läbi metsa ja üle aia. Tavai
*1.5h öösel und ja matkama
No comments:
Post a Comment