Jah, täna oli see päev, kus ma istusin väiksesse lennukisse koos Matu, Annaka, Kinne, Sanne ja 5 instruktoriga, lendasin 12 000 ft (3-4 km?) kõrgusele ja siis hüppasin..
Meeletu, kaunis, sõnukirjeldamatu kogemus. Nii võimas tunne. Ma ei kartnud, ei närveerinud, vaid puhtalt nautisin. Viimane mõte lennukiluugi juures alla vaadates ja õhku ja pilveid nähes oli ainult "siit tuleb võimas feeling". Ja ma ei pettunud, see oli VEEL ägedam kui ma elu sees oleks ette kujutanud.
Kokku sadas täna 14 eestlast taevast alla. Kõik Sirli 23nda sünnipäeva puhul. Hommikul kl 10 korjas meil skydive'i shuttel Waikikist peale ja viis meid North Shore'ile. Umbes tunni aja sõit. Ootama koha peal pidime umbes 3h, sest päris palju oli inimesi ja ühe lennukitäie üles viimiseks ja alla langemisele läheb 20-25 minti. Kirjutasime alla paberitele, kus igal lehel oli sada korda kirjas tekst, et me umbes võime surma saada ja vigaseks kukkuda ja et see on ikka üliohtlik.
Vahepeal jõudsin ma magada, süüa, jalutada, tuttavate ja mittetuttavatega juttu puhuda. Lõpuks jõudis meie lennu aeg kätte (group lucky nr 13). Minu jump master oli pikkuselt mulle umbes õlani, nimi Jason. Sain omale traksid selga ja ainsad õpetussõnad, et kui välja hüppame siis kalluta taha poole. No selge. Teistele räägiti igast põnevaid asju. Kui lennuki poole kõndisime, siis küsisin talt, et tahaks ikka vabalangemise ajal spinne ja asju ka. Sobis.
Lennuk oli selline väike ja armas :)
Kaks pingirida ja neli ühel, neli teisel pingil. Mattis ja tema instruktor vedelesid maas. Luuk algas minu põlvede juurest ja oli õhku tõusmise ajal suletud, hiljem lahti. See tähendas, et kui lennuk pööras oli mul väga vinge vaade ookeanile. Jump masterid oli ülilahedad tüübid. Viskasid haigelt kildu. "Hey, is it your first jump?" -"yes" -"Cool, mine too". "Do you feel dizzy?" -"Umm..no..?!?" -"I sure do, this must be all the alcohol i had this morning".
Aga well, naljad naljaks. Saime oma 12 000ft kätte ja siis rullus Mattis luugist välja, hüppas Sanne pea ees alla. Annakas läks selg ees ja lendas tagurpidi cannonballidega alla poole. "Now we go". Tõusime püsti, luugini. Korras tilbendasin luugi juures, vaatasin selja taha "Now?". "Wait a sec..NOW". Ja läks. Kaks cannonballi, flip ja langus. Kõige võimsam tunne. Läbi pilve. Ja langevari lahti. Milline vaade, ookean, maa, Oahu, North Shore.
Kõige nõmedam asi kogu asja juures oli see, et see nii kiirest läbi sai. Maandumine oli väga easy ja pehme. Ma teeks seda päevad läbi, kui mul see võimalus oleks.
Võimalus oli tellida endale ka kaameramees pildistama ja filmima. DVD-150 taala, pildid 70. Loobusin. AGA. Mu instruktoril oli väike kaamera, millega ta ikkagi filmi tegi. Pakkus mulle seda 60 taalaga. Ostsin 40ga ära. Nii et nüüd on mul video Karmelist, kes karjub, naerab ja freefallib nii, et nahk näos lopendab.
Palju õnne Sirli, thank you Jason ja HELLYEAAH. Lähme hüppame veel.
*Mina ja Jason
*Peale hüpet
Ylivinge!
ReplyDelete