Andra: Indias käidud

Nädalakese olen nüüd Eestis veetnud ja tunne on nagu alati peale reisi, tundub, et ei olegi ära olnudki. Aga ära sai oldud siiski täitsa pikalt ja juhtus mitmeid asju. Panin facebooki hunniku pilte ja kirjutasin natukene juttu ka juurde, sealt peaks üldmulje ilusti kätte saama.

Reis koosnes kahest osast, alguses 2 nädalat lõuna-indias lihtsalt vaikselt chill ja siis 10 päeva põhja-indias ja mägedes. Mägede reis oli hull, ei saanud teha mitte midagi sellist, mis plaanis oli. Tahtsime jõuda Leh'i ja veeta seal 6 päeva ning mägedes natukene jalutada. Kohale jõudsime Leh'i aga viimase päeva õhtu ehk siis lennuk väljus järgmise päeva hommikul vara. Enamuse ajast lihtsalt olime lõksus katkiste teede vahel ja üritasime kuidagi edasi liikuda, et jõuda lennuki peale. Vanemad olid meil eriti mures, sest meediasse jõudsid uudised, et just seal, kus meie olema peaks on toimunud suured mudalaviinid ja palju inimesi surma saanud. Meil ei olnud mitte mingit kontakteerumise võimalust ja pidime laskma vanematel ikka korralikult paanitseda. Jube halb tunne oli ikka. Õnneks nad said ühendust Villemiga, kes jäi lõuna-indiasse elama, ja tema uuris välja, et meid on evakueeritud sõjaväebaasi. Kõik see hilinemine sai alguse sellest, et meie rong Delhisse jäi hiljaks, siis hakkasid bussid hilinema ja pidi mitmeid kordi ööbima tee peal. Kui poleks mingit hilinemist olnud, siis oleks me arvatavasti olnudki just selles kohas, kus need suured mudalaviinid olid. Kõige hullem asi selle reisi juures oli 25 km jalgsimatk, et jõuda lennukile. Tee oli kohati täiesti hävinud, oli ainult kalju ja selle all kohe jõgi. Ületasime mitmeid jõgesid, kus oli jääkülm vesi, ning ka mägesid. Surmahirm oli tihti peal. Mäe peal ronides alla ei julgenud vaadata. Vahepeal olime täiesti kindlad, et jääme lennukist maha. Aga me saime hakkama! Põdesime mõlemad Taaviga ka korralikult kõrgusehaigust, mis oli tohutu peavalu, väsimuse, nõrkuse ja oksendamisega. Teepeal olles oli söögiga ikka täitsa jamasti kohe. Vahepeal sai söödud paljast riisi, lisasin suhkrut juurde, et natukenegi maitset oleks. Üks kord sa

in omletti, mis oli tohutult rasvane ja seal sees olid suured soolatükid. Sõin selle ära, kuna ees oli raske retk ja energiat oli vaja. Ega munaisu enam ei tule vist niipea nüüd.

Kokkuvõtteks ütleksin, et reis oli väga meeldejääv

ja avardas silmaringi, kuigi hetke jutu järgi siin on kuidagi väga palju negatiivset või rasket. Õnneks oli mul Taavi alati kõrval ja koos oli lihtsam ja lõbusam. Kuid üks asi on ka nüüd täiesti selge, Euroopa on ikka super koht elamiseks!