Karmeli: juuli+piltide üledoos

Väike ülevaade Oahult ka.

Juuli algas Kärdi sünnipäeva ja tripiga Waikele outletidesse. Me Sannega olime üsna vaoshoitud(shoppasime ca 3h), Kärt, Annakas ja Kinne olid TERVE päev poodides, aga saak oli seda väärt.

4.juuli oli koos teiste eestlastega ja lätlasega tripp Maunawili fallsi juurde. Tee sinna läks läbi džungli ja oli täielik muda muda otsas. Mina kui tark inimene läksin sinna flipfloppidega ja võtsin valged tossud ka kaasa. Rada nähes loobusin mõttest oma siiamaani üsna hästi vastu pidanud valged tossud kotti jätta ja plätudega matkata. 100m hiljem muutsin meelt, tee sinna ja tagasi tuli paljajalu, korralik mudaravi. Sellistel hetkedel ma naudin Hawaii olematut ohtlikku loomastikku ja madusid. Kogu see muda ja ronimine oli väärt, sest lõppsihtpunkt oli võimas. Vapramad(Sanne ja poisid) ronisid kõige kõrgemale kaljule, et cliff jumpingut teha, teised piirdusime madalama hüppekohaga.

* Madis kukub
*Seltskond

7.juuli läksime kuuekesi Kailua ja Lanikai randasid uudistama. Lanikai rand on üks Oahu kaunemaid randu ja ta tõesti on. Liiv on puuderpehme ja meri täiuslikult sinine ning rahulik. Kailua rand oli ka väga kaunis. Mis mind Lanikai juures veel võlus oli inimtühjus. Ma arvan, et siia maani on see vaieldamatult mu lemmikkoht. Üldiselt on see piirkond ka väga ilus, ei ole täis Waikikile omaseid kuuekümnendatel ehitatud kõrghooneid.

*Lanikai liiva täie hingega nautimas

*See pilt saavutas populaarsuse ka Facebookis Studenttouri lehel :P

*Kailua beach
*Lanikai beach
*tripime Kailualt Lanikaile

*Igapäevane

13.juuli oli jälle matkapäev, sihtpunktiks seekord Maona falls. Seal käisime mina, Annakas, Matu ja Kärt. Rada oli jälle mudamudamuda ja mina olin jälle plätuplätuplätu. See rada oli kõvasti libedam ka aga taas lõpus avanev vaatepilt- väärt kogu seda mudas sompamist.

*Okei, siin filmiti Losti

15.juuli olin mina hommikul tööl ja Kärdi ülesanne oli leida üks põnev rand ja peale tööd läksime mina, Kärt, Annakas ja Matu siis Ewa beachile. Rand on turistivaba ja lisaks on seal ka beachpark. Bussis leidis meid üles üks kohalik, kes siis jutustas, kuidas me täpselt sinna kohale saame ja et me turistid ikka oma asjadel silma peal hoiaks, kuna piirkond on kahtlane, täis narkomaane ja ei tea veel keda. Väike jalutuskäik peale bussisõitu ja kohal me olimegi. Piirkond oli tõesti vaiksem ja vaesem, rand kivine ja rahva poolest olid seal kohalikud. Lained olid korralikud, vesi ei olnud sinine ja kristallselge, pigem selline juba, mis Eestis randades. Aga nautisime ka seda randa, viskasime pikali, sõime oma võikusid ja muffineid ja kuulasime ühe mehe, kes end meie lähedale oli istutanud, jämmimist. Pilte pole, sest udupea Matu unustas nii kaamera kui võrkpalli koju. Saksesssss. Tagasiteel teigime väike põike supermarketisse ja ostsime kaks suuuuuurt käntsakat liha, mille ma siis ööseks marinaadi panin. Järgmise päeva lõuna oli lihtsalt VÕRRATU. Matu grillis liha ära ja tegime omadega all bassu ääres sellise lõunasöögi, et järgmise päeva hommikul oli veel kõht täis. Nii hea oli. Esimene grillimine siin muideks J

Eile käisime sellisel atraktsioonil nagu Party Bus. Kõik eestlased kutsuti sinna tasuta peale. Peale meie oli seal ka Kariibi mere piraatide 3. osa näitlejaid, kuna nad hetkel filmivad Oahul ja siis öötundidel mällerdavad linna peal ringi. Kõik näitlejad on filmi jaoks sellise nilbe habeme endale kasvatanud. Aga üritus iseenesest oli vinge ja nagu kombeks lõppes Denny’s friikate ja burksidega. Hellyeah. Kesköised munchiiiesss.

*Pool seltskonda on puudu

*Kui film välja tuleb, siis selle pildi järgi hakkan nägusid filmist kokku panema ;)

Täna hakkas raske rügamine peale. Esmaspäevast reedeni oleme Kärdiga iga päev 9-13ni tööl ja õhtuti 8-12ni või 9-1ni tööl. Põhimõtteliselt 8h päevas, täistööaeg kohe. Flaikud offcourse. Muideks inimesed juba tunnevad tänaval meid ära ja küsivad koguaeg, et miks me nii palju töötame ja millal me puhkame :D. Mis me veel tegime on see, et ostsime Walmartist kaks tennisereketit ja mina olen isiklikult nüüd ühe korra oma elus tennist mänginud. Sakin nagu tavaliselt spordis, aga päris fun oli, KINDLASTI lähen millalgi veel mängima. Muidugi käisime mängimas ka stiilis poole 12st öösel kuni poole kolmeni. Tagasiteel väljakutelt koju tekitasime tänaval palju furoori, kuna sellistel tundidel toimub täiega ööklubielu juba ja meie tossude shortside ja reketitega.. mitte just väga kontekstis. Ja mu juuksed on JÕHKRALT ära pleekinud. Arvestades seda, et mul veel poolteist kuud siinse päiese all aega, olen ma kindel, et tagasi tulen ma sellise tumeblondi värvusega.

Aga ülevaade antud, olen elus ja terve, ootan järgmist esmaspäeva.

Helena, oleme Kärdiga pettunud, koguaeg ootame nutust kõnet :(

Tsau