Eellugu:
Meie lugu saab alguse tegelikult juba pühapäevast, 18.juulil, kui Jorma otsustas varakult üksi jääda Viljandisse oma kindlusesse ootama Viljandi Pärimusmuusika Festivali. Järgneval teisipäeval saabus kindlusesse ka Maarja, kes samuti tundis huvi pärimuse vastu. Koos veedeti rahulik kolmapäev, mille käigus natuke loeti ja põletati ning tutvuti Viljandiga. Järgmisena jõudis neljapäeva õhtul kindlusesse Madis ning samal ööl veel ka Seenetark ja Sander. Esimene suurem lugemine ja põletamine peetigi maha koheselt neljapäeva ööl vastu reedet kindluses. Sellest ööst räägib ka eelmine sissekanne ,,Jorma feat Seenetark jt: Jalamaššaaz’’, mis krjutati just öö lõppedes. Kogu pärimus lugu kestis aga kuni esmaspäeva vara hommikuni ning sellest räägibki nüüd järgnev jutt.
Reede:
Hommik algas mõnele kindluse elanikule suurema ehmatusega kui teisele, kuid üldjoontes oli kõik korras – esialgu. Nimelt Seenetark märkas pärast algset ehmatust, et tema sõber Willy on kadunud, teades ise vaid, et õhtul oli ta pannud Willy turvalisse paika ning seejärel uinunud. Hommikul aga ei paistnud Willyt kusagil olevat: ei toas, aias ega ka järve ääres. Aja möödudes ärkas Sander, kes esimese asjana silmi avanedes lahendas ka Willy kadumise müsteeriumi ehk nägi Willyt ennast. Peab tunnistama, et Seenetarga valik oli olnud õige – turvalisemat paika oleks raske olnud leida. Edasine hommiku poolik möödus rahulikult nii majas kui linnas õhtuni, mil saabus sportlane Ranno: kindluse aias pandi püsti grill ning võeti kätte ka esimesed raamatud. Varem, isegi enne Ranno saabumist, olid aga Seenetark ja Sander lahkunud pärimise tänavatele ning tegelenud oma silmaringi avardamisega lugemis materjalide abil. Pärast suurepärast grilli ja pikaldast lugemist alustasid ka kindluses alles jäänud seltskond - Jorma, Madis, Ranno ja Maarja, - teekonda pärimuse tänavatele.
Pärimusele kohale jõudes märgati kohe tuttavaid nägusid ning kõik sujus väga meeleolukalt. Aja möödudes suunduti edasi mööda keerulisi ja kurvilisi teid järve äärde ja Bangalosse, kus viidi edasi lugemist juba uute raamatutega. Seltskonnaga liitus mõne aja pärast ka Seenetark, kes oli läbi päevase pärimise leidnud tee taas nende sekka. Siiski ei leidnud ta aga kohe ülesse Bangalot ja ’’Marco Polo’’ mängu asemel kasutasid Seenetark ja Jorma lihtsamat ’’Karu Chewbacca’’ mängu, mida saatis suurepärane edu – isegi Bangaloo ääres istuvad inimesed teadsid näpuga näidada, kust tuleb Chewbacca hääl. Päeva linnas pärinuna tahtis Seenetark aga kohselt ujuma minna: hoovõtt, jooks, hüpe pea ees, madal vesi, plärts, kõht porine. Aga porine oli ta vaid lühikest aega kuna teine katse ujuma minna oli palju edukam.
Järve ääres algas pärimusshow ning seltskond suundus edasi peopaigale lähemale, kuid jagunes mõneks ajaks siiski kaheks: Mann/Ranno/Madis, kes jäid järve äärde rokkima ning Seenetark/Jorma, kes suundusid telklasse. Viimased aga ei jõudnud järve äärest eriti kaugele kuna oma Tartu lõvipuurist oli pärimusele saabunud ka Marie. Edasi said mõlemad seltskonnad taas kokku, kuid ilma Seenetargata, kes ilmselt suundus siiski telklasse nagu varem Sanderile lubatud.
Marie oli aga kaval olnud: ta oli ka Viljandisse omale lõvipuuri rentinud ning viis kõiki sinna. Seekord jäi seal veedetud aeg aga lühikeseks ning järgmine peatus oli juba Jakobsoni 18 (või oli see 8) ja meeleolukas pidu. Vahepeal täiendati veel raamatute virna ning taevast hakkas kallama ka vihma. Teekond Jakobsoni tänavale kulges läbi keerukate tänavate ja purskkaevu, kus tantsiti ja veedeti hästi aega. Ranno otsustas järele vaadata ka purskkaevu põhja, mille tulemusena on tema telefonil nupp ’8’ nüüd ’play’ nupp, aga olgem realsed: kes ikka vajab 7,8,9 numbreid.
Enne peole sisenemist jagunes meie seltskond taas kaheks: Jorma/Ranno/Marie/Moonika ja Mann/Madis. Meie esimene seltskond pidas maha pöörase peo Jakobsoni tänava peovarjendis ning kinnitas fakti, et särgid on ebaolulised alati. Peole jõudsid mõne aja pärast ka Seenetark ja Sander, kuid siiski kadusid nad lühikese ajaga jällegi ära. Pärast pidu seigeldi taas mõnda aega mööda pärimuse tänavaid kui lõpuks telliti vagun, võeti süüa ning mindi tagasi Jorma kindlusesse, kus söödi ära kõik grillliha, lehitseti lugemist, peeti maha bändiproov ning räägiti selgeks maailmas toimuv. Meie teine seltskond, Mann/Madis, seiklesid aga kogu see aeg pärimuse tänavaid läbi ja jõudsid isegi selle piirile ning alles hilistel hommiku tundidel tagasi kindlusesse. Meie kindlusse kolis ka uus liige (Merle), mis näitab, et häid inimesi mahub ühte kindlusesse palju.
Laupäev:
Uus hommik kulges seekord tunduvalt väiksemate ehmatustega kui sellele eelnev hommik. Kõige suurema ehmatuse osaliseks sai vaid Madis, kes ei harrasta lugemist ja kes oli pöörasest pärimusest väga haigeks jäänud. Niisiis pakkis ta oma asjad, võttis kitarri üle õla ning lahkus meie kindlusest tagasi Haibasse. Pärast lõunal saabus aga juba uus liige (Kaap) ning seejärel suundus kogu rahvas tagasi pärimuse tänavatele: Seenetark ja Sander (ETV Poisid) läksid tööd tegema, Merle pärima ning ülejäänud seltskond järve äärde aega veetma. Järve ääres sooritati folgi kombel hüpped hüppetorni tipust ning siin kohal peab eraldi mainima, et Ranno sooritas sealt ’gainer’ hüppe (ette poole hüpatud tagurpidi salto – vaata youtubest). Pärast kvaliteet aega järve ääres otsustati korraldada grillpidu kindluses ning alustatigi teekonda tagasi. Enne sai loomulikult käidud ka poest läbi lugemist ja grillitavat juurde hankimas.
Kell kuus täienes meie kindluse rahvas veel kahe liikme võrra (Mona ja Triin) ning grillpidu võis ka alata. Siiski oli aga tarvis jällegi Rannol, Jormal ja Kaabil käia poest läbi, et juurde tuua veel lugemis- ja põletamismaterjali, mille lõpptulemusena oli külmik lugemist täiesti täis (statistiliselt 95% lugemist, 5% söödavat). Töölt naasesid ka ETV Poisid sõnumiga Spartalastelt:,, Tuborgi osside käest saadakse vaid lõuga.’’ Söödi, põletati ja loeti ning järk-järgult suundusid kõik tagasi tänavatele pärima.
Viimastena lahkusid kindlusest Mann, Jorma, Kaap ja Ranno, kes püüdsid võtta põletamisest ja lugemisest veel viimast – külmikusse oli siiski ruumi juurde vaja. Edasi aga võttis Jorma suuna järve äärde ning ülejäänud seltskond läks külastas vanat mulki Maanust. Aja möödudes saadi siiski järve ääres jälle kokku. Ehk sobib siinkohal öelda sinisärklaste tsitaat, mida Jorma seltskonnale järve ääres tõsiselt tüdinult ja ärritatuna öeldi:,,See on juba kolmas päev!’’ Igatahes veedeti aega nii järve ääres kui ka tänavatel mõnda aega, kuid suunduti siiski tagasi kindlusesse varem kui tavaliselt.
Esialgu istusid Jorma ja Ranno kahekesi kindluse terrassil, kuulasid linnast tulevat melu, panid paika maailmas toimuva, lugesid väärt raamatuid ning põletasid samaväärset ajakirja. Kaap ei suutnud aga enam 30ndat tundi järjest üleval olla ning otsustas lõpuks puhata mõnda aega. Natukese aja pärast hakkas aga kindlusesse saabuma tagasi kogu sealne elanikkond ning lõpuks olidki kõik taas terrassil lugemas ja põletamas. Korraks saabus tänavalt ka kolmeliikmeline seiklejate seltskond külla lugema ning põletama, kuid ei jäänud kauaks. Nii ka kulges kogu edasine aeg kuni saabus uus hommik.
Pühapäev:
Hommik oli üks suurem lahkumine kindlusest ja korra majja tagasi toomine. Esimesena pakkisid oma asjad ning lahkusid Kaap ja Mann – hihihi, - seejärel laeti Valmari vagun head ja paremat täis ning lahkusid Ranno, Sander, Valmar ja Merle. Jorma, kui King of the Castle, hakkas seejärel vanat korda kindlusesse tagasi tooma samal ajal kui Mona ja Triin veel puhkasid oma seiklustest. Korra loomise käigus leiti aga Kaabi sülearvuti, mis tõi tagasi kindlusesse meie esimesed lahkujad. Aja möödudes tuli aga aeg lahkuda Triinul ja Monal ning suudeti ka kord luua suuremasse kindluse ossa.
Niisiis oli kindlusse alles jäänud vaid kolm väsinud ja kurnatud vaprat: Jorma, Maarja ja Tauri. Päev läbi veedeti kvaliteet aega multikate, muusika, söögi ja põletamise raames. Õhtul loobuti plaanist minna Marko Suure-Jaani kindlusesse ning võeti ette taas teekond linna, mis aga juba hääbus vaikusesse kogu pärimuse melust. Viimast korda otsustati minna järve äärde istuma, kus üllatuseks saabus meie juurde juhuslikult ka eelmise öö tänava seikleja, kelle vaguniga hiljem juba sõideti tagasi kindlusesse, et minna ujuma ning pärast ujumist saabus ka öörahu.
Esmaspäev:
Öörahu lõpetas kell viis hommikul ootamatult kaks pööraselt suurt plahvatus, millele järgnes lakkamatu vihma sadu ja välkuv taevas. Õnneks kestis kõik vaid pool tundi ning Tauri ja Maarja said lahkuda kindlusest ja kuivalt naasta tagasi Kehrasse. King of The Castle Jorma pöördus tagasi vaikuses magama, mis lõpetas ka kogu meie pärimuse loo - The End.
Meie lugu saab alguse tegelikult juba pühapäevast, 18.juulil, kui Jorma otsustas varakult üksi jääda Viljandisse oma kindlusesse ootama Viljandi Pärimusmuusika Festivali. Järgneval teisipäeval saabus kindlusesse ka Maarja, kes samuti tundis huvi pärimuse vastu. Koos veedeti rahulik kolmapäev, mille käigus natuke loeti ja põletati ning tutvuti Viljandiga. Järgmisena jõudis neljapäeva õhtul kindlusesse Madis ning samal ööl veel ka Seenetark ja Sander. Esimene suurem lugemine ja põletamine peetigi maha koheselt neljapäeva ööl vastu reedet kindluses. Sellest ööst räägib ka eelmine sissekanne ,,Jorma feat Seenetark jt: Jalamaššaaz’’, mis krjutati just öö lõppedes. Kogu pärimus lugu kestis aga kuni esmaspäeva vara hommikuni ning sellest räägibki nüüd järgnev jutt.
Reede:Hommik algas mõnele kindluse elanikule suurema ehmatusega kui teisele, kuid üldjoontes oli kõik korras – esialgu. Nimelt Seenetark märkas pärast algset ehmatust, et tema sõber Willy on kadunud, teades ise vaid, et õhtul oli ta pannud Willy turvalisse paika ning seejärel uinunud. Hommikul aga ei paistnud Willyt kusagil olevat: ei toas, aias ega ka järve ääres. Aja möödudes ärkas Sander, kes esimese asjana silmi avanedes lahendas ka Willy kadumise müsteeriumi ehk nägi Willyt ennast. Peab tunnistama, et Seenetarga valik oli olnud õige – turvalisemat paika oleks raske olnud leida. Edasine hommiku poolik möödus rahulikult nii majas kui linnas õhtuni, mil saabus sportlane Ranno: kindluse aias pandi püsti grill ning võeti kätte ka esimesed raamatud. Varem, isegi enne Ranno saabumist, olid aga Seenetark ja Sander lahkunud pärimise tänavatele ning tegelenud oma silmaringi avardamisega lugemis materjalide abil. Pärast suurepärast grilli ja pikaldast lugemist alustasid ka kindluses alles jäänud seltskond - Jorma, Madis, Ranno ja Maarja, - teekonda pärimuse tänavatele.
Pärimusele kohale jõudes märgati kohe tuttavaid nägusid ning kõik sujus väga meeleolukalt. Aja möödudes suunduti edasi mööda keerulisi ja kurvilisi teid järve äärde ja Bangalosse, kus viidi edasi lugemist juba uute raamatutega. Seltskonnaga liitus mõne aja pärast ka Seenetark, kes oli läbi päevase pärimise leidnud tee taas nende sekka. Siiski ei leidnud ta aga kohe ülesse Bangalot ja ’’Marco Polo’’ mängu asemel kasutasid Seenetark ja Jorma lihtsamat ’’Karu Chewbacca’’ mängu, mida saatis suurepärane edu – isegi Bangaloo ääres istuvad inimesed teadsid näpuga näidada, kust tuleb Chewbacca hääl. Päeva linnas pärinuna tahtis Seenetark aga kohselt ujuma minna: hoovõtt, jooks, hüpe pea ees, madal vesi, plärts, kõht porine. Aga porine oli ta vaid lühikest aega kuna teine katse ujuma minna oli palju edukam.Järve ääres algas pärimusshow ning seltskond suundus edasi peopaigale lähemale, kuid jagunes mõneks ajaks siiski kaheks: Mann/Ranno/Madis, kes jäid järve äärde rokkima ning Seenetark/Jorma, kes suundusid telklasse. Viimased aga ei jõudnud järve äärest eriti kaugele kuna oma Tartu lõvipuurist oli pärimusele saabunud ka Marie. Edasi said mõlemad seltskonnad taas kokku, kuid ilma Seenetargata, kes ilmselt suundus siiski telklasse nagu varem Sanderile lubatud.
Marie oli aga kaval olnud: ta oli ka Viljandisse omale lõvipuuri rentinud ning viis kõiki sinna. Seekord jäi seal veedetud aeg aga lühikeseks ning järgmine peatus oli juba Jakobsoni 18 (või oli see 8) ja meeleolukas pidu. Vahepeal täiendati veel raamatute virna ning taevast hakkas kallama ka vihma. Teekond Jakobsoni tänavale kulges läbi keerukate tänavate ja purskkaevu, kus tantsiti ja veedeti hästi aega. Ranno otsustas järele vaadata ka purskkaevu põhja, mille tulemusena on tema telefonil nupp ’8’ nüüd ’play’ nupp, aga olgem realsed: kes ikka vajab 7,8,9 numbreid.
Enne peole sisenemist jagunes meie seltskond taas kaheks: Jorma/Ranno/Marie/Moonika ja Mann/Madis. Meie esimene seltskond pidas maha pöörase peo Jakobsoni tänava peovarjendis ning kinnitas fakti, et särgid on ebaolulised alati. Peole jõudsid mõne aja pärast ka Seenetark ja Sander, kuid siiski kadusid nad lühikese ajaga jällegi ära. Pärast pidu seigeldi taas mõnda aega mööda pärimuse tänavaid kui lõpuks telliti vagun, võeti süüa ning mindi tagasi Jorma kindlusesse, kus söödi ära kõik grillliha, lehitseti lugemist, peeti maha bändiproov ning räägiti selgeks maailmas toimuv. Meie teine seltskond, Mann/Madis, seiklesid aga kogu see aeg pärimuse tänavaid läbi ja jõudsid isegi selle piirile ning alles hilistel hommiku tundidel tagasi kindlusesse. Meie kindlusse kolis ka uus liige (Merle), mis näitab, et häid inimesi mahub ühte kindlusesse palju.Laupäev:
Uus hommik kulges seekord tunduvalt väiksemate ehmatustega kui sellele eelnev hommik. Kõige suurema ehmatuse osaliseks sai vaid Madis, kes ei harrasta lugemist ja kes oli pöörasest pärimusest väga haigeks jäänud. Niisiis pakkis ta oma asjad, võttis kitarri üle õla ning lahkus meie kindlusest tagasi Haibasse. Pärast lõunal saabus aga juba uus liige (Kaap) ning seejärel suundus kogu rahvas tagasi pärimuse tänavatele: Seenetark ja Sander (ETV Poisid) läksid tööd tegema, Merle pärima ning ülejäänud seltskond järve äärde aega veetma. Järve ääres sooritati folgi kombel hüpped hüppetorni tipust ning siin kohal peab eraldi mainima, et Ranno sooritas sealt ’gainer’ hüppe (ette poole hüpatud tagurpidi salto – vaata youtubest). Pärast kvaliteet aega järve ääres otsustati korraldada grillpidu kindluses ning alustatigi teekonda tagasi. Enne sai loomulikult käidud ka poest läbi lugemist ja grillitavat juurde hankimas.
Kell kuus täienes meie kindluse rahvas veel kahe liikme võrra (Mona ja Triin) ning grillpidu võis ka alata. Siiski oli aga tarvis jällegi Rannol, Jormal ja Kaabil käia poest läbi, et juurde tuua veel lugemis- ja põletamismaterjali, mille lõpptulemusena oli külmik lugemist täiesti täis (statistiliselt 95% lugemist, 5% söödavat). Töölt naasesid ka ETV Poisid sõnumiga Spartalastelt:,, Tuborgi osside käest saadakse vaid lõuga.’’ Söödi, põletati ja loeti ning järk-järgult suundusid kõik tagasi tänavatele pärima.Viimastena lahkusid kindlusest Mann, Jorma, Kaap ja Ranno, kes püüdsid võtta põletamisest ja lugemisest veel viimast – külmikusse oli siiski ruumi juurde vaja. Edasi aga võttis Jorma suuna järve äärde ning ülejäänud seltskond läks külastas vanat mulki Maanust. Aja möödudes saadi siiski järve ääres jälle kokku. Ehk sobib siinkohal öelda sinisärklaste tsitaat, mida Jorma seltskonnale järve ääres tõsiselt tüdinult ja ärritatuna öeldi:,,See on juba kolmas päev!’’ Igatahes veedeti aega nii järve ääres kui ka tänavatel mõnda aega, kuid suunduti siiski tagasi kindlusesse varem kui tavaliselt.
Esialgu istusid Jorma ja Ranno kahekesi kindluse terrassil, kuulasid linnast tulevat melu, panid paika maailmas toimuva, lugesid väärt raamatuid ning põletasid samaväärset ajakirja. Kaap ei suutnud aga enam 30ndat tundi järjest üleval olla ning otsustas lõpuks puhata mõnda aega. Natukese aja pärast hakkas aga kindlusesse saabuma tagasi kogu sealne elanikkond ning lõpuks olidki kõik taas terrassil lugemas ja põletamas. Korraks saabus tänavalt ka kolmeliikmeline seiklejate seltskond külla lugema ning põletama, kuid ei jäänud kauaks. Nii ka kulges kogu edasine aeg kuni saabus uus hommik.
Pühapäev:
Hommik oli üks suurem lahkumine kindlusest ja korra majja tagasi toomine. Esimesena pakkisid oma asjad ning lahkusid Kaap ja Mann – hihihi, - seejärel laeti Valmari vagun head ja paremat täis ning lahkusid Ranno, Sander, Valmar ja Merle. Jorma, kui King of the Castle, hakkas seejärel vanat korda kindlusesse tagasi tooma samal ajal kui Mona ja Triin veel puhkasid oma seiklustest. Korra loomise käigus leiti aga Kaabi sülearvuti, mis tõi tagasi kindlusesse meie esimesed lahkujad. Aja möödudes tuli aga aeg lahkuda Triinul ja Monal ning suudeti ka kord luua suuremasse kindluse ossa.
Niisiis oli kindlusse alles jäänud vaid kolm väsinud ja kurnatud vaprat: Jorma, Maarja ja Tauri. Päev läbi veedeti kvaliteet aega multikate, muusika, söögi ja põletamise raames. Õhtul loobuti plaanist minna Marko Suure-Jaani kindlusesse ning võeti ette taas teekond linna, mis aga juba hääbus vaikusesse kogu pärimuse melust. Viimast korda otsustati minna järve äärde istuma, kus üllatuseks saabus meie juurde juhuslikult ka eelmise öö tänava seikleja, kelle vaguniga hiljem juba sõideti tagasi kindlusesse, et minna ujuma ning pärast ujumist saabus ka öörahu.Esmaspäev:
Öörahu lõpetas kell viis hommikul ootamatult kaks pööraselt suurt plahvatus, millele järgnes lakkamatu vihma sadu ja välkuv taevas. Õnneks kestis kõik vaid pool tundi ning Tauri ja Maarja said lahkuda kindlusest ja kuivalt naasta tagasi Kehrasse. King of The Castle Jorma pöördus tagasi vaikuses magama, mis lõpetas ka kogu meie pärimuse loo - The End.
No comments:
Post a Comment