Jorma&Andra feat Marie: Elmari tantsuõhtu.

Eilse postituse järelkajaks sobib praegune kirjatükk meie meeleolukast päkapikudisko külastusest. Õhtu, mis oli igati asjalik, kulmineerus jalutuskäigust läbi kummaliste Tartu linna pimedate tänavate ohutusse Madise residentsi. (Andra: tee ruttu, mul on kõht tühi, sitaks tühi) Sealse härrasmeeste jutuajamise käigus sai kõik maailma asjad ära räägitud ning pmts tehti plaan, kuidas MASU enam kunagi ei korduks. Loomulikult, rääkides seenemetsades, sai ka ära mainitud kõik parimad seenekohad Tartus. Siiski sealne aeg jäi lühikeseks, kuna oli vaja edasi minna tsirkusesse.

Meie minek siiski ei olnud nii edukas: jäime toppama raekojaplatsi ent siiski see kõik oli samas vajalik ja plaani pärane. Nimelt, et minna ikka koralikult tsirkusesse ja sulanduda keskkonda, oli vaja näomaalingut, mis kerge vaevaga sai ka tehtud tänu meie rahvatantsijate toele. Läks aega, mis ta läks, aga lõpuks jõudsime me kohale - peaaegu. Nimelt pidime minema ringiga, aga esialgu proovisime minna siiski otse läbi aia. Aed 1 - meie 0!

Läbi keeruliste ja pimedate tänavate, ohtlike seenemetsade, jõudsime siiski tsirkusesse. Tuleks mainida ka , et vahepeal, meie tantsivad karud, Andra ja Marie, olid oma põsepuna löönud särama (jällegi tänu vaprate rahvatantsijate toele), olid jõudnud kogu oma säras tsirkusesse. Edasisest keerdkäigust on rakse kirjutada, kuna tsirkuses muudkui aeg lendas. Lendas nii, et ühelhetkel oli tsirkus läbi ning meie seisime nõutult kesest tsirkust, teadmata, mis nüüd saab. Siiski siiski peab ütlema, et tsirkus sai jätkuda kuni varajaste hommiku tundideni. Lisaks peaks mainima vahepeal ka, et ilmselgelt jäi näomaalingutest väheks, kuna tsirkuses oleks meil läinud vaja ka kehamaalinguid, sest kogu keerutamine kulmineerus järjekordselt ilma särgita.

Meie teekond viis edasi tehasesse - ära küsi miks. Seal kohtasime jällegi sünnipäeva last Oliveri, kes jagas kohe head ja paremat. Pärast keerulisi keerdkäike tehases, jõudsime Teise kohta. Just, Teise kohta! Meie tantsu karu Marie oli vahepeal siiski kadunud meie tsirkusest ning nõutult vaatasime üksteisele otsa ja muretsesime. Noooh nii võrd kui võrd. Igastahes Teine Koht jäigi meile ainult teiseks, kuna jätkasime oma teekond suure ja kollase M tähe poole, kust sai juba võetud kotikese koos burgeritega. Tuleb mainida ka, et meie vapra seenelise Valmari teekäik oli viinud teda ära meie seltskonnast. Ju ta leidis parema seeneraja. Ühel hetkel tuli aga tantsiv karu Marie ei kusagilt neljaratalisega meile järele, et minna edasi ikkagi selle läikiva ja kollase M juurde.

Läks aega, mis ta läks, ent siiski meie tantsivkaru Marie, oma neljarattalisega, sõidutas meid oma lõvipuuri. Karavaniga mindud ja ka kohale jõudes, toimus suurem energia kogumine ning ühel hetkel lihtsalt kustus kõik ära - abosuluutselt kõik. Nüüd me siis oleme siin, Jorma, Andra ja Marie, viimase lõvipuuris ja jätkame oma tsirkuse retke kohe ja fantastilise FANTA järele.